neljapäev, 3. veebruar 2011


Blue Valentine
2010; lavastaja Derek Cianfrance; stsenaristid Derek Cianfrance, Cami Delavigne, Joey Curtis; osades Ryan Gosling, Michelle Williams, Faith Wladyka, John Doman
9/10

Kui armuda, tunduvad kõik teise veidrused ainulaadselt armsad, põnevad ja võimatult vastupandamatud - teist avastada ja leida temas seda, mis paneb sisemuse põlema, leida temas täpselt seda, mida oled otsinud. Läheb paar aastat mööda ja need samad väikesed armsad pisiasjad tüütavad, muutuvad isegi vastikuks, eemaletõukavaks - sest enam ei ole uudsust, avastad, et need pisiasjad ongi ainus, mis ta suudab pakkuda, aga tegelikult sa tahtsid kõike, sa tahtsid, et ta pakuks just seda, mida sina tahad. "Mulle meeldib, kuidas sa suudad meelitada ja solvata samaaegselt" - aja möödudes see väsitab ja kurnab, sa ei taha nalja, ei saa kogu aeg lõbutseda ja nautida; peab olema tõsine, kaalutletud ja edasipürgiv. Kahjuks ei saa mõlemat samal ajal. Niisiis sa hakkad vihkama kõike teise juures, sa hakkad vihkama seda, milliseks ta sind on muutnud. "Blue Valentine" annab edasi suhte kiire alguse ja aeglase surma läbi põhjaliku tegelaste vaatluse; Gosling ja Williams peavad mängima nii armunuid kui pettunuid, leidjaid ja kaotajaid, sõpru ja vihkajaid - mängima kahes pooluses samal ajal jäädes üheks tegelaseks. Öö kosmosehotellis, kuhu Dean Cindy viib, et eemalduda igapäevamuredest ja "ennast täis juua ning armatseda" osutub üheks valusaimaks suhtekogemuseks, mida olen ekraanil näinud, eriti pärast seda, kui on näidatud pea täpselt sarnast tegevust minevikus, alguses, mil mõlemad naersid ja nautisid joovastuses. Nüüd on vaja rasket joovet, et üldse teist endale lähedale lasta. Nii näitlejad kui film tervikuna suudavad sünni ja lagunemise siduda üheks valusaks, kurvaks kogemuseks, mis ajab nii naerma kui nutma, aga eelkõige loob film sellise maailma ja karakterid, et puudutab vist küll kõiki, kes armunud on (olnud) - või kes üldse on inimene.

1 kommentaar: