Black Swan
2010; lavastaja Darren Aronofsky; stsenaristid Mark Heyman, Andres Heinz, John McLaughlin; osades Natalie Portman, Mila Kunis, Vincent Cassel, Barbara Hershey, Winona Ryder
9/10

Aronofsky on tõeline meister inimeste unistusi luupainajateks muutmises; seda tõestas ta juba "Requiem for a Dreamis", kus purustati viimanegi lootus säilitada lootus ja väärikuseraas. Siis tuli "The Fountain", mis kahjuks ei olnud eriti ei unistus ega luupainaja, pigem selline leige looke just nimelt lootusest, et ehk läheb kõik hästi ja õnnestub saavutada igavene elu. "Black Swaniga" jätkab ta "The Wrestleris" kinnitallatud rada ja ühendab unistuse luupainajaga, muutes neil vahetegemise võimatuks, õigupoolest isegi mõttetuks, sest täiuslikkus nõuab ohvreid, ja see ohver on loomulikult see "mina", kes unistab. Kes näeb luupainajaid ja kes andub õudusnägemustele, mis muudavad ta täiuslikuks, ilma milleta teda ei oleks. Nina Sayers on baleriin, kes paneb kaalule kõik, et esineda Luigekuninganna rollis; viga on ainult selles, et ta on häbelik, vaikne, heatahtlik, korrektne - ta sobib vaid Valgeks Luigeks. Ta on siiani vaid unistanud täiuslikkusest. Et seda aga saavutada, on vaja tõelist metamorfoosi, moondumist ihaleva pilguga kurjakuulutavaks saatuslikuks naiseks. Must Luik jälitab Ninat peeglites, haavab teda Nina märkamata, võtab vaikselt tema elu enda haardesse. Loomulikult ei ole Must Luik vaid seotud selle konkreetse rolliga, Ninat on ta jälitanud terve elu, üritanud valget ja süütut nahka maha kratsida, et paljastada elav liha. Nina on suutnud teda siiani vaevu vaos hoida, säilitada iseenda "puhtust". Süütus aga ei ole täiuslikkus, enesekontroll ei ole täiuslikkus. You need to let yourself go! See hiilib ja kriibib ja sa muutud järk-järgult, silmad täituvad verega ja kondid muutuvad pehmeks ja kuumaks, sa tahad - elada! Aga täiuslikkuse saavutad ainult surmas. Surmahetk elu tipphetkel.