neljapäev, 28. jaanuar 2010

Sympathy for Mr Vengeance

Boksuneun naui geot
2002; lavastaja Chan-wook Park; stsenaristid Jae-sun Lee, Yong-yong Lee, Mu-yeong Lee ja Chan-wook Park; osades Kang-ho Song, Ha-Kyun Shin, Du-na Bae, Ju-eun Lim
9/10

Chan-wook Park ei anna vaatajale mitte mingit lootust ega heameelevõimalust; tunne on nagu kõnniks läbi surnuaia elavate laipade keskel, jääb vaid üle rõõmustada enda ellujäämise pärast. Miks kogu selle masenduse, traagika ja, võiks öelda, et mõttetu surmade vaatamine nii suurt naudingut pakkus? Miks 9/10? Piisavalt palju on neid, kes just eelneva tõttu on filmi maatasa teinud. Kas mul on midagi viga?

Filmi alguses loetakse raadios ette tumma Ryu kiri oma õele, milles ta lubab hankida viimasele ellujäämiseks vajaliku neeru. Ryu pöördub põrandaaluste organidiilerite juurde, annab neile oma viimase raha ning saab loomulikult petta: ärkab alasti, ühe neeru ja rahata. Ühes oma tüdrukuga tekib tal plaan röövida rikka kompaniipresidendi Park Dong-jini tütar ja nõuda lunaraha, millega koju saabudes leiab oma õe vannist - ta on enesetapu sooritanud. Samal ajal kui Ryu oma õde matab, upub õnnetul kombel Parki väike tütar. Kõik tahavad kõigile kätte maksta. Kõik on midagi kaotanud, neile on haiget tehtud: nad väärivad (filmi loogika kohaselt) nii kättemaksu kui surma. Võimatu on oma sümpaatiat vaid ühele härra Kättemaksule täielikult loovutada. Võimatu on täielikult kaasa tunda (mida pealkiri küll nõuab).

"Sympathy for Mr Vengeance" mõjub nagu loodusõnnetus. Parkil õnnestub esitada kogu tegevus pea muutumatus tempos, emotsioonis - kõik sündmused saavad sarnase rõhuasetuse. Siin on tohututes kogustes verd, igat sorti kehavedelikke ja lõigutud laipu (mõningaid arvustusi võib silme ette vabalt manada mingi aktsioonõuduka), ent kõik see on niisama vajalik kui tegelaste dialoog ja (sellest tähtsamgi) vaikimine. Nähtavaid jubedusi võib samas ka kinokauniduseks pidada. Milles (minu arvates) võibki seisneda vastuvõtuprobleem: äärmuste liiga sujuvas ja elegantses ühenduses. Kuidas mõrvaritele kaasa tunda? Nad tuleks maha tappa! Aga sulle tuleks veidi sümpaatiat eraldada? Võimatu on ka täielikult hukka mõista. Selle otsustusvõimatuse on Park suutnud valada vägagi väljapeetud vormi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar