Arizona Dream
1993; lavastaja Emir Kusturica; stsenarist David Atkins; osades Johnny Depp, Lili Taylor, Faye Dunaway, Vincent Gallo, Jerry Lewis
9/10

Nii üllatav kui see ka pole, meenutas "Arizona Dream" mulle kõige enam Tarantino "Inglourious Basterdsit"; loomulikult mitte sisu poolest, vaid eelkõige oma pildilise rikkuse, tsiteerimistuhina ning veidruse ja hulluse poolest. Siin mängib kaasa nii filmikunsti ajalugu (eksplitsiitselt "Raging Bull", "North by Northwest" ja "Godfather") kui kaasaeg (Gallo seletab kinos tüdrukule, kes teda suudelda üritab: "You don't touch De Niro's face, you don't touch Johnny Depp's face!" - samal ajal kui Depp tagumises reas istub). Siin ei ole selget lineaarset süžeed, vaid koosneb film eelkõige episoodidest ja dialoogidest, mis sulanduvad lõpuks üheks mahlakaks tervikuks. Filmi läbib irreaalne toon, tahtmine praegusest välja pääseda, luua alternatiivsus, tahtmine lennata. Sellest ka pidev enesetaputeema: siinpoolsuses ei ole võimalik unistusi teoks teha (muide, üks ülinaljakas enesetapukatse, mille sooritab Lili Taylor end sukapükstega üles puua üritades, mille küjes ta nagu jo-jo üles-alla pendeldama jääb). Siis on siin loomulikult lendav lest - kala, kellel on silmad ühel pool keha. "Kas see on reaalne kala?" - "Jah". Aga ta on samas ka unistuste kala: lest kui pääse siinsest eemale, kui pääse unistustesse. Kusturica on Arizonasse kaasa võtnud kogu oma Serbia temperamendi ning pannud näitlejad ja filmiruumi oma kodumaiste filmide moel energiast vibreerima; alaline tunne, et filmipilt võib plahvatada ja hajuda, saavutada oma unistused. Most people think I count fish, but I don't. I look at them. I look at their souls and read their dreams and then I let them into my dreams. Põhiasi, et on unistused, ja et oleks filme, mis esitaksid nad kogu oma vastuoludes. Olgu nad kasvõi lendavad lestad.