Four Lions
2010; lavastaja Christopher Morris; stsenaristid Christopher Morris, Jesse Armstrong, Sam Bain, Simon Blackwell; osades Kayvan Novak, Nigel Lindsay, Riz Ahmed, Adeel Akhtar, Preeya Kalidas, Mohammad Aqil, Craig Parkinson
7/10

Teha komöödia neljast džihaadivaimustuses ebakompetentsest moslemiterroristist tundub olevat üsna ohtlik idee - kes teab, kes seda tõsiselt ja solvavalt võib võtta. Eriti kuna sellel võibki ehk olla üsna tõene tagapõhi. Kui palju on neid terroriste, kes tegelikult ei tea midagi, mis nad teevad, "kuulavad ainult oma südant", nii nagu keegi neile ette on kirjutanud - kas džihadistid, kes valmistuvad enese õhkulaskmiseks, ainult kardavad jumalat või mõnikord ka mõtlevad? "Neljas lõvis" ei tee nad tegelikult kumbagi - niisiis on algseks plaaniks õhku lasta mošee, et teisi uskujaid lahingusse egutada. Kuid mis on siis nende ideaaliks, kui nad isegi jumalat ei karda? Nimi, pelgalt nimi, mis loob ühise vaenlase. Selle nimega võitlemise taustal võib tegelikult teha ükskõik mida, süümepiinu tundmata (nt kuulata "Dancing in the Moonlighti" lõhkeaineid täis bussis ja tantsida ja nautida...). Õigupoolest on kõik neli võitlejat juba inglased; aktsent on omandatud ja ühiskonda sulandutud - mitte keegi ei pea neid terroristideks, nad ei ole mitte keegi. Ja selles ehk on samuti probleem - kui ainult saaks ennast õhku lasta, et leida tunnustus (ennast hävitada tunnustuse nimel). On vaenlase nimi ja tunnustusvajadus, rohkem ei ole vajagi, et end vastavalt riietada mutantkilpkonnaks, jaanalinnuratsanikuks, meemonsteriks ja klouniks, kel pea kostüümipersest väljas, ning minna Londoni maratonile jooksma, pommid kaenla all tilbendamas. (Snaiperite vestlus katusel, kui nad üritavad õiget tüüpi tabada, on muidugi sarnane nool uskmatute kompetentsuse pihta). Muidugi lõhkevad austatud sõdurid väga suvalistes ja mõttetutes kohtades, tehes surmad kostüümidevääriliseks. Ahjaa, episood lambaga on samuti tõsiselt märterlusevääriline ("ka lamba otsa komistamine on märtrisurm!"). Igatahes, kui keegi on näinud "Monkey Dusti", milles noored islamipoisid alatiselt revolutsiooni kavatsevad ja samal ajal jalkat vaadates fish'n'chipse mugivad, ja on ka meeldinud, siis on see just õige film.