Emantsipatsioon(id)

Ernesto Laclau "Emancipation(s)"
London, New York: Verso 2007 [1996]

Kaasaja üks olulisimaid poliitikateoreetikuid Ernesto Laclau tegeleb küsimusega, mis teeb demokraatia, sotsiaalse identiteedi, kogukonna üleüldse võimalikuks. Sellele vastamiseks läheneb ta asjale universaalse ja partikulaarse suhete kaudu. Universaalne on võimatu: ei eksisteeri täisulikku ühiskonnakehastust, ühtset rahvast jne - see kõik on illusioon. Aga mis jääb alles? Partikulaarsed elemendid, mis konstitueerivad oma identiteedi läbi erinevuse teistesse elementidesse (nagu Saussure'i keelesüsteem); st et ühelgi elemendil iseenest ei ole positiivset olemust, vaid see luuakse eituse läbi: olen see, kes teine ei ole. Taoline partikularism viib loomulikult ummikusse. Elementidel peab olema lisaks erinevustele teistega ka ühisjooni, vastasel juhul oleks kooseksisteerimine ühiskonnana võimatu - tekiks täielik eraldatus. Ühisjooneks võib olla kas või kuulumine samasse süsteemi, konteksti, mis peab olema piiritletud ja omakorda vastandatud teistele süsteemidele. Oluline on märkida, et elemendid ise ei pruugi olla üldsegi samased: nende ühisjooned võivad olla (ja enamasti on) konstitueeritud vastanduse kaudu: meile on ühine vastumeelsus mingi partei suhtes - see aga ei muuda meie seisukohti veel identseiks. ... the only way out of this difficulty is to postulate a beyond which is not one more difference but something which poses a threat to (that is negates) all the differences within that context - or ... that the context constitutes itself as such through the act of exclusion of something alien ... (52). Sellest kolm järeldust:

1) antagonism ja väljaheitmine on konstitutiivsed kogu identiteedi suhtes; ilma piirideta, mille kaudu negatiivsus konstrueeritakse, tekiks lõputu erinevuste laialivalgumine, mistõttu oleks igasugune koherentne identiteet võimatu;
2) erinevusel põhinevate identiteetide tekkeks on hädavajalik süsteemi olemasolu, aga ainus asi - väljaarvamine - mis on suuteline süsteemi konstitueerima ja looma identiteete, on samal ajal ka see, mis neid õõnestab; süsteem (universaalsus) on see, mida konteksti loogika vajab, aga mis samas on ka võimatu;
3) võimatut objekti ehk süsteemi ei ole võimalik representeerida, see peab ennast esitama representatsiooniväljal, mille vahendid on täiusliku süsteemi tarvis ebaadekvaatsed - ainult partikulaarsete elementide kaudu on võimalik esitada universaalset (52-3)

Niisiis universaalse mitte-olemasolu ja samal ajal vajadus selle järele on "konstitutiivne puudus", mis teeb demokraatia eksistentsi üleüldse võimalikuks: the impossibility of a universal ground does not eliminate its need: it just transforms the ground into an empty place which can be partially filled in a variety of ways (the strategies of this filling is what politics is about)... (59). Poliitika on niisiis "tühjade tähistajate" pidev leiutamine ja ümberkujundamine, kehtestamine ja tagasilükkamine. Kuna ükski partikulaarne tähistaja ei suuda representeerida täielikult universaalset (mis on "tühi koht"), toimub alatine läbirääkimine - täiusliku ühiskonna võimatus on demokraatia alustingimus. ... the particular can only fully realize itself if it constantly keeps open, and constantly redefines, its relation to the universal (65).