Enesekssaamine

Gilbert Simondon "The Position of the Problem of Ontogenesis"
Parrhesia 2009, nr 7, 4-16

Käesolev artikkel (tegelikult sissejuhatus tema raamatule "Psychic and Collective Individuation") on minu esimene kokkupuude (-põrge?) Simondoniga. Niisiis ei olnud mul aimugi, mis mind ees ootab ja ka peale lugemist ei saa olla kindel, nii et ei mingit täielikku tõlgendust (mis ka ilmselt võimatu), vaid pigem mõned (minu jaoks) tähtsamad momendid.

Tegemist on ennekõike sissejuhatusega Simondoni individuatsiooniteooriasse. Mis konstitueerib, kuidas tekib indiviid? "Individuatsioon on ainus ontogeneesi viis, kuna see on täieliku olemise/olendi [being] operatsioon." Et individuatsioon toimib terviklikus elemendis, ei saa protsessi jaotada mateeriaks ja vormi ühinemiseks või substantsi tekkimiseks: individuatsioon toimib süsteemisiseselt, ent mis ei sisalda ainult seda süsteemi, vaid ka tema keskkonda, st et protsess on samal ajal nii indiviidisisene kui -ülene. Individuatsioon on "metastabiilse ja potentsiaalsustega - vorm, mateeria ja energia - täidetud süsteemi resolutsioon, otsus. Ühesõnaga, eneseaktualisatsioon. Et individuatsioon moodustab elusorganismi pideva toimimispõhimõtte, ei saa ükski elus element olla kunagi täiuslik, lõpetatud indiviid. The living individual is a system of individuation, an individuating system and a system individuating itself.

Elusorganism on informatiivse kommunikatsiooni ühenduskoht - indiviidi põhialuseks on informatsioon, mis aga siin ei ole mõistetud kui teatava sõnumi kaudu edasiantav hulk teavet, mida on võimalik mõõta, vaid kui teatav (alg)informatsioon, mis üleüldse teeb kommunikatsiooni võimalikuks. Informatsioon kui pre-individuaalne alus. Individuatsioon ei ammenda kunagi kõike eelindividuaalset reaalsust, vaid oma pidevas saamises ammutab sellest omaenda aktualiseerimiseks materjali. Elusorganism on "problemaatiline olemine", mis on ühel ja samal ajal oma ühtsusest rohkem ja vähem. (Vähem, kuna sisaldab alati oma eelseisundit ja rohkem, kuna ka oma keskkonda?) Suhtes maailma, keskkonnaga tuleb samuti alustada individuatsioonist, mitte "tundmatu maailma õppimisest" - individuatsioon loob nii subjekti kui keskkonna: eelkõige eraldus-, piiride tõmbamise protsess, mitte nende ületamine. (Mis oleks subjekt ilma piirideta? - Üksnes keskkond ilma subjektita.)

Niisiis, ei ole maailma enne indiviidi, mõlemad tekivad koos informatsiooni põhjal. An infotmation can be said to always be in the present, current, because it is the direction according to which a system individuates itself. Informatsioon on olevikuline kommunikatsioonivahend mina ja maailma vahel, mis annab sellele suhtlusele suuna; minu piirid konstitueerivad nii süsteemi kui keskkonda. Elusorganismi põhiline olemisviis on transduktiivne: By transductive we mean an operation ... by which an activity propagates itself from one element to the next, within a given domain, and founds this propagation on a structuration of the domain that is realized from place to place: each area of the constituted structure serves as the principle and the model for the next area ... Ühesõnaga, elusorganism on iseennast (taas)tootev. Ja samamoodi toodab indiviid teadmist maailma/keskkonna kohta; indiviidile välist maailma ei ole tema jaoks olemas; kogu teadmine on samuti individuatsiooniprotsessi tulemus ja seega alati (ümber)genereeritav. Beings may be known by the subject's knowledge, but the individuation of beings can only be grasped by the individuation of the subject's knowledge. Teadmine on minu teadmine - aga samal ajal on signifikatsioon/informatsioon elusolemise põhialuseks: [minu olemine on kõige põhilisem olemine, millest on võimalik objektiivselt teada/teadlik olla].