Solidaarsus

Mare Leino "Solidaarsuse sisu ja sisutus" / Michael Stolleis "Kes ütleb "solidaarsus", tahab midagi saada"
Akadeemia 2010, nr 2; lk 228-242/243-253

"Solidaarsus on hääl 19. sajandist. Sellest mõistest tuleks tänapäeval loobuda ja vaadata silma tõsiasjale, et industriaalne massiühiskond ei vaja ega taha "seisuslikke" struktuure, mille sees näib olevat solidaarsus võimalik" (Stolleis, 247). Mida tähendab solidaarsuse võimalik-olemine? Kuna solidaarsus on Stolleisi enese sõnutsi ei ole sel ""põhiolemust" ega ole tegemist üheselt tõlgendatava mõistega" (243), on see eelkõige "miski, mis asendab midagi muud kellegi jaoks", see on märk, mitte asi iseeneses. Eelnevast lähtudes tuleks vaadelda mitte mingi kindla nähtuse vajalikkust, vaid solidaarsusega tähistatavate nähtuste tähendust. On arusaadav, et Stolleis kutsub üles loobuma solidaarsuse mõiste kasutamisest sotsiaalfilosoofias ja -teaduses, kuna see on laialivalguv kuni pea tähendusetuseni: "Seda, mis toimub üraegu läänemaailma tööstusriikide ühiskonna sisemuses, saab palju paremini kirjeldada süsteemiteoreetiliste mudelite, õiguse majandusliku analüüsi ning mängu- ja kaoseteooriate abil ..." (251).

Kuid ühes mõttes on solidaarsus lausa hädavajalik mõiste ka sotsiaalteadustele: kui uurimisobjekt. Niikaua kuni seda kasutatakse laialdaselt meedias ja poliitilises retoorikas, on teadusel tarvis välja tuua selle tähendus. Kuigi: "Jääb mulje, et solidaarsus on omalaadne muutsõna (ta sisu muutub pidevalt) või tühisõna (tähenduseta)" (Leino, 240), ei saa see olla mõjuta. Viimast on aga äärmiselt keeruline välja uurida (otsese saatja-vastuvõtja sideme puudumise tõttu), seega oleks parim, mis teha võimalik, uurida just nimelt mõiste spetsiifilisi kasutuskontekste. Hajuva tähenduse tõttu on loomulikult võimatu leida ühte tähendust, mistõttu on imelik, et sotsiaalteoreetikud seda ikka veel otsivad. Ehk on asi selles, et kui solidaarsust kasutatakse, peab kõneleja paratamatult kaasa haarama laiema konteksti kui tema või kellegi teise poliitilised huvid; ja nii lihtsalt jääb mulje universaalsusest - on võimatu kõnelda ülejäägita. Seda jääki ei tohiks aga sotsiaalteadused poliitilisest retoorikast enda mõistestikku kaasa võtta: solidaarsus kui üldine inimsõbralikkus, kui inimloomuse üks element. Loomulikult ei ole solidaarsus oma universaalsusepüüdlustesse laiali valguvana kasutatav seletava mõistena, ent siiski jääb - kuni kasutusel - vajalikuks seletatava mõistena, misjuhul ei saa seda välja kiskuda konkreetsest kontekstist.