pühapäev, 7. veebruar 2010

Lived Any Good Books Lately?

In the Mouth of Madness
1994; lavastaja John Carpenter; stsenarist Michael De Luca; osades Sam Neill, Julie Carmen, Jürgen Prochnow, Charlton Heston
8/10

Õnneks ei oodanud ma taolist filmikogemust, vaid lihtsat kolliõudukat. Õnneks ma ei teadnud sellest filmist midagi. Tegemist oli hoopis osava reaalsuse-fiktsiooni piiri ületamisega, ja seda isegi rohkem kui ühel viisil.

John Trent palgatakse uurima (kuri)kuulsa õuduskirjaniku Sutter Cane'i kadumist; autori teosed on tuntud oma mõju poolest inimpsüühikale: neil olla võime lugejaid hulluks ajada, mis ongi esimene hüpe fiktsioonist siinsesse maailma. Lugedes Cane'i teoseid ja lootes leida vihjeid tema peidupaiga kohta, hakkab Cane nägema hallutsinatsioone, õudusunenägusid ... Ilukirjandus mõjutab otseselt inimkäitumist ja selle kaudu ka reaalset maailma: tapmised, rüüstamised, "seletamatud vägivallapursked" levivad üle terve maailma. Sõnast saab luupainaja.

Kogedes Cane'i raamatute võimu tema üle, otsustab Trent, et tegemist võib olla millegi enama kui pettusega ja asub teele teoste põhitegevuspaika, linnakesse nimega Hobb's End, mis on "väljamõeldud", kirjutatud koht, mida ei eksisteeri ühelgi kaardil ja kuhu Trent satub otsekui läbi tunneli "teise dimensiooni". Kui eelnevalt oli sõnast saanud luupainaja, siis nüüd saab sõnast hirmu võimu tõttu reaalsus. Sutter Cane kirjutab sõna otseses mõttes linna, tegelased, koletised. Nüüdsest peale on maailmas kõik võimalik - sest see on nii fiktsioonis, mis on ühinenud reaalsega. Trent on tegelane raamatus ja keel on jumal (autor on kurikael - jumala tööriist moondamaks ja terroriseerimaks maailma). Muide, Cane muutubki lõpuks raamatuks, elavaks sõnaks. Autor on kadunud ja fiktsioonil on vaba voli laastada ja valitseda ettekirjutatud vägivaldset maailma. Elu on raamat ja inimesed tegelased selles; sõnast saab liha. Trent ei ole hull, terve maailm ei ole hulluks läinud, see on lihtsalt reaalsus, millest ei ole väljapääsu; ja Trentil ei jäägi lõpuks, vaadates raamatu kinoekraniseeringus oma saatust lahti rullumas, muud üle, kui naerda iseendale ja kogu inimlollusele näkku; naerda ja tunda hirmu ja õudust samaaegselt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar