Seadusekuulekas kodanik

Law Abiding Citizen
2009; lavastaja F. Gary Gray; stsenarist Kurt Wimmer; osades Gerald Butler, Jamie Foxx, Colm Meany, Leslie Bibb, Bruce McGill
6/10

Ühel heal päeval koputatakse Clyde Sheltoni uksele, mille avades lüüakse talle kurikaga vastu pead ja lüüakse nuga kõhtu; seejärel tapetakse ta silme all tema naine ja laps. Kahest sissetungijast üks pääseb teise vastu tunnistades vaid kolmeaastase vanglakaristusega, olgugi et vabakslastu mõrvad sooritas. Möödub kümme aastat, mille jooksul Clyde on hoolikalt süsteemivastast kättemaksu plaaninud. Esimese asjana lõikab ta oma perekonna mõrvari 25ks tükiks ja laseb end rahulikult vangistada; loomulikult saadab ta prokurör Nick Rice'ile, kes tapjaga diili sõlmis, video tükeldamisest. Kui kaks meest vastamisi kohtusse jõudsid, et kautsjoni üle kaubelda, lootsin, et edaspidi hakkab toimuma nendevaheline pingeline vaimne ja sõnaline duell (loomulikult oli Shelton kümne aastaga jõudnud kõik juuraraamatud läbi lugeda), aga siis ... veel üks tapmine ... ja veel ... ja veel. Selgub, et Süsteemile ei ole võimalik midagi seletada, tuleb näidata. Clyde'ist, rahumeelsest pereisast, on aastate jooksul välja koorunud kriminaalgeenius, kes teeb sajale terroristilegi silmad ette.

Mitte et kogu see aktsioon halb oleks, lihtsalt, ma ei oodanud seda. Üks vanglas istuv mees allutab kogu linna oma hirmuvalitsusele (tappes tegelikust selle käigus nii mõnedki) - taolist käikudekaevamist on ometigi lõbus vaadata. Kahju ainult, et Süsteemi parandades on vajalik iseend sellele ohvriks tuua või terroristiks muutuma. Jääbki tunne, et filmi põhisõnum on ikkagi we don't negotiate with terrorists - et ikka ameeriklased kogu seda jama vajalikuks peaksid ning samas usuksid, et Süsteem toimib ja kui nad midagi üritavad, saavad lõpuks ikkagi oma karistuse. Õnneks on võimalik vaadata ka sõnumile mõtlemata (või toimibki nii tõhusamalt?) ja lihtsat märulit paari geniaalsusega maitsestatult jälgida.