The Chaser

Chugyeogja
2008; lavastaja Hong-jin Na; stsenaristid Won-Chan Hong, Shinho Lee, Hong-jin Na; osades Yun-seok Kim, Jung-woo Ha, Yeong-hie Seo
10/10

Kvaliteetne kunstiteos peaks midagi selle kogeja sees segi keerama, mingi (eksikombel) kokku sulatatud ühenduslüli lahti raputama - muutma maailma kogemise viisi. "The Chaser" on oma traagilisuses niivõrd realistlik, isegi naturalistlik, et tundsin pea kogu filmi vältel justkui oleksin peotäie nõelu alla neelanud.

Film algab üsnagi tavapärase tumeda põnevikuna: Joong-ho Eom on endine politseinik, kes on astunud prostitutsiooniärisse; lühikese aja jooksul on kaks tüdrukut jäljetult kadunud, kui kaob ka kolmas, otsustab ta asja tõsisemalt uurima hakata ning satub juhusliku autoavarii tõttu kokku Young-min Jeega, vaimselt vägagi ebastabiilse mõrvariga, keda Joong-ho kahtlustab algul tüdrukute edasimüümises. Kui Young-min üles tunnistab, et on tapnud juba üheksa ... ei, kaksteist inimest, ei usu teda pea keegi - mees tundub lihtsalt niivõrd lapsik, lihtsameelne. Ent just taolised on võimelised kõige hullemateks tegudeks: puudub süütunne, arusaamine surmast jne. Lisaks puuduvad absoluutselt igasugused asitõendid, et Young-mini ühegi tapmisega siduda. Ja tänu avalikkuse survele ta vabastatakse - et tal oleks võimalus oma töö lõpule viia.

Tegelaste teadmatus oma vastase olemusest ja vaikselt, alati natuke liiga hilja sellest teadlikuks saamine tekitab tõsiselt piinava tunde; otsekui oleks tegemist klassikalise tragöödiaga, milles karakterid ei suuda tegevusjoone muutmiseks mitte midagi ette võtta. Joong-ho jookseb, rabeleb, higistab endal hinge kehast välja, ent kõik tulutult: päästmist väärivad tegelased libisevad järk-järgult haardeulatusest jõhkrasse surma. Nagu toimuks kõik kahes erinevas maailmas: üks hullumeelse impotendi oma, kes ei vaja ega otsi millelegi põhjendusi ja kes on oma tegutsemises seetõttu täielikult spontaanne ja liiga lihtne teise, ratsionaalset loogikat, käegakatsutavaid motiive otsiva maailma jaoks, mis ei suuda haarata esimese juhuslikkust ja mõttetust, mistõttu on selle hävitamine samuti võimatu. Joong-ho liigub vaikselt, kasvava pinevusega tempos ka ise mõistuse kaotamise suunas: ainuke viis mõrvari tabamiseks on ise temasarnaseks moonduda. Siiski jätab "The Chaser" talle lõpuks (õnneks?) viimase väljapääsu tagasi inimlikku ellu. Võib-olla oli kõik see vajalik; võib-olla on mõttetus, mõistusekaotus lootusekiire nägemiseks vahel vajalikud? Niivõrd jõhkrat versiooni olen isiklikult suuteline küll vaid Kunsti vahendusel läbi elama.