Meta-reaalsus

Roy Bhaskar "Reflections on Meta-Reality"
New Delhi, Thousand Oaks, London: Sage Publications 2002

Mis on täpselt metareaalsus? Reaalsuse-ülene reaalsus? Kuidas seda mõista; mis mõtet on taolisel kontseptil?

Meta-Reality itself just is that greater reality upon which the world, as it has been hitherto presented, actually tacitly and totally depends. To realise this dependency, that dependency of the world of duality, heteronomy and suffering on the world of non-duality, enlightenment and freedom, is deeply and radically empowering (23). Niisiis, meie tavapärane kogemuslik maailm, mis traditsioonipõhiselt jaotatakse subjekt (inimene)-objekt (maailm iseeneses) duaalseks suhteks, põhineb ja sõltub millestki totaalsest, mitte-duaalsest. Meta-reaalsuse filosoofia taaskinnitab meisse olemise seespoolsuse (20): kõik olemise võimalikkused tulenevad meie endi sisemusest - vaimust, kehast ja ühtsusest oma alus-seisundiga (ground-state). Alus-seisund on ruum (?), milles kogu maailm (inimesed ja objektid) on totaalses ühtsuses ja singulaarsed indiviidid - vabad teostama end konfliktivabalt; arenema täiuseni ühes kogu ilmaga; alus-seisundis niisiis saab teoks meta-reaalsus.

Kommentaariks eelmisele lausele: The general flavour of what I am working towards can be said to have been pre-figured by Marx in his vision of a communist society ... The idea of singularity and universality, the idea of the one and the many ... are at the very beginning of philosophical thought (33).

Järgmine duaalsus, mis tuleb seoses subjekti-objekti eristusele kustutada, on epistemoloogia (teadmise) ja ontoloogia (olemise) eristus: In fact everything is included in ontology. Everything is real. There is nothing which is not real (37). Kui uskumus millestki ei ole tõene, ei tähenda, et seda uskumust ei eksisteeriks - vaimset tegevust, emotsioone, intentsiooni koheldakse kui aktoreid materiaalses maailmas, kui objekte, mille on otsene (mitte vahendatud!) mõju ja suhe käegakatsutavale. Olen seega kuidagi segaduses, kui Bhaskar väidab, et lõppeks eksisteerib "tõeline tõde", millest ka kõik "vale" sõltub; ja selliseks tõeks peab ta kreatiivsust, armastust, vabadust jne. Hämmastav kui suure lihtsusega ta kõik moraalsed, eetilised, poliitilised jne probleemid kõrvaldab niivõrd kõikehaaravate mõistetega, mis võivad tähendada pea kõike. Saage üheks kogu universumi alus-seisundiga ja te mõistate, et olete vabad; maailmas ei ole piiranguid, vaid on võimalused. Miks on vihkamine "valem" emotsioon kui "armastus"? Sest meie moraalisüsteem on niimoodi kokku leppinud; see on ajalooline eristus; ja ma ei näe mitte mingit põhjust, miks ühte pidada universaalseks ja teist sellest tulenevaks väärarenguks (selleks tuleks süsteem ise muuta absoluutseks - Bhaskar aga väidab end sellest hoopis välja astuvat, eelistades vaid selle üht poolust [mida peetakse heaks]). Nojah, ega ta ei põhjenda ka.

Nagu intentsiooni ja iha eristus: intentsioon on "meie olemuslik osa, mis manifesteerub otseselt tegutsemises" ja iha on see, mis vangistab meid kättesaamatute eesmärkide, puuduse külge; see aheldab ja viib tõelisest olemisest eemale (65). - Mulle tundub (võin muidugi eksida), et intentsioon on kõigest eesmärgini jõudnud ja lahustunud iha; teadvuse suunatus objektidele on põhimõtteliselt iha seda objekti vallata, käsitseda ...

The biggest constraint on our freedom and fulfilment is to think that constraint lies in the world; it is we who project and impose the constraints on the world, in virtue of the constraints we have within ourselves (64). Kõlab nagu eneseabiõpik, mitte tänapäevane tipp-filosoofia. Kui lisada reaalsusele kontsept nagu meta-reaalsus, mis peaks olema tõelisem, totaalsem ja lisaks kõige põhjus - palun midagi konkreetset, midagi kasutatavat. Võin kõiki enda ümber armastada - ega see maailma muuda. On arusaadav et - eriti tänapäeva ühiskonnas - inimene hakkab aina enam objektistuma ja objektid elustuma, mateeria ja mõte ei eksisteeri eraldi, aga see ei tähenda, et kõike oleks võimalik lahendada heade kavatsustega (mida intentsioon ju põhimõtteliselt tähendabki): selline lähenemine on just nimelt subjekti eraldamine veelgi oma keskkonnast, viies viimase esimese sisse. Mina olen kõik. Oma ainulaadsuses universaalsete printsiipide kandja.

Meta-reaalsus jääb vähemasti minu jaoks tühjaks kohaks, mis ei tähista midagi. Taolises absoluutsuses ei oleks enam ükski aktor võimeline tegutsema, eksisteeriks ainult intentsioonid, põrkumised, spontaansused; sellises keskkonnas ei ole lihtsalt areng võimalik, eriti veel, kuna ilmselt autorilgi pole täpselt aimu milline see keskkond peaks välja nägema. Loodetavasti suudab ta edaspidi rohkemat välja mõelda ja loodetavasti suudan mina siis ka rohkem omaks võtta.