The Informers
2008; lavastaja Gregor Jordan; stsenaristid Bret Easton Ellis ja Nicholas Jarecki; osades Billy Bob Thornton, Kim Basinger, Brad Renfro, Jon Foster, Austin Nichols, Amber Heard, Lou Taylor Pucci, Rhys Ifans
6/10

Rikkad, ilusad, uimas ja tuimad - 80ndate alguse Los Angeles; fragmendid inimelude ummikussejooksmisest. Inimesi ründab mingisugune "uus ohtlik viirus", mis ähvardab kriipsu peale tõmmata viimselegi narkost leitavale rahuldusele. "Ma tahan midagi muud!" karjub Graham, ja saab AIDSi. Kurbus ja tuimus tegelaste elus kandub kahjuks üle ka filmile endale; langust on võimalik esitada kaasahaaravalt, kas siis kaastunnet või tülgastust tekitavalt. Aga seda vaadates ma lihtsalt kuidagi ei hooli, täpselt samuti nagu kogu kinnisideede küüsis vaevlevad "isiksused" ekraanil. Ei ole midagi muud peale tuimade pilkude ja ilmetute nägudega esitatud dialoogide, surmade ja seksitseenide - kui kasvõi näitlejate nimesid vaadata, ootaks enamat. Aga eks see tühjus olegi filmi eesmärk. Bret Easton Ellis ei ole kunagi rõõmust ja õnnest kirjutanud, ainult illusioonidest ja nende purunemisest, aga ta on teinud seda kas lõbusalt või isegi groteskselt (nt "American Psycho"); Gregor Jordan on vägivalda ja sõda suutnud esitada piisava kõverpeegli pilgu kaudu. Kes võttis neilt võimaluse manada ekraanile kasvõi üks naeratus, olgugi kõverdunud ja vihkamist täis? Hea kokaiinilaks peaks vähemasti natukeseks hea tuju tekitama. Eemaldanud väikseimagi meelelahutusvõimaluse, ei luba film vaatajale ka ühtegi kurbusehetke; siin ei ole ei vägivalda, illusioone, sõda, lootusi - kõik on lihtsalt ei midagi - ja seda on raske esitada. Lõppeks siiski kuidagi väga veenev ei midagi.