They Live1988; lavastaja ja stsenarist John Carpenter; osades Roddy Piper, Keith David, Meg Foster, George Flower, Peter Jason
7/10
Ma ei suuda otsustada, kuidas seda filmi vaadata - draama või komöödia? Ühest küljest esitab "They Live" iroonilise allegooria tänapäevase meedia poolt konstrueeritud ühiskonna kohta. Me usume seda, mida teler, ajalehed jne tõena esitavad, mitte seda, mida ise näeme; lihtsalt, me keeldume vaatamast ekraanist kaugemale; silmad kinni pigistada on palju lihtsam ja tervislikum.
Siin on inimühiskonda imbunud tulnukad, maskeerinud end tavakodanikeks ja kodeerinud igasse reklaamfotosse, ajaleheartiklisse, rahatähele (This is your God!) varjatud sõnumeid, mida vastuvõtja kogeb alateadvuse tasandil, mis tähendab, et tõesemana ja mõjuvõimsana kui paljale silmale nähtavalt. Obey; Consume; Marry and Reproduce. Loomulikult tegutseb vastupanuliikumine, mis on välja arendanud spetsiaalsed päikeseprillid, millega tuua sõnumid päevavalgele; prillidega paljastub ka võõrolendite tõeline välimus: otsekui ilma nahata ja väga vähese lihaga luukered hõõguvate silmadega. Et inimesed unest äratada, on "nägijatel" tarvis hävitada signaali - mis inimesi hüpnotiseerib - algallikas. Ja kui maa elanikud lummusest lõpuks vabastatakse on pilt ikka neetult koomiline.
Kahjuks hakkab filmis iroonia ja koomika esiplaanile tõusma liiga hilja; esimene pool tundub kuidagi igav ja tühjalt veniv. Roddy Piper kõnnib ringi, vaatleb, jälgib enda ümber sagivaid inimesi, aga mitte midagi ei juhtu, tekib vaikselt juba tunne, et film ei jõuagi kuskile. Aga nii kui ta prillid ette paneb, saab toimuv hoopis teise tooni; teadmatusest teadmiseni jõudmine viib masendusliku tumeda maailmanägemise asemel hüsteerilisse võitlusse, millest elusana väljatulek on võimatu. Piper näeb välja otsekui Kurt Russelli paroodia, kui ta täiesti lambist hakkab avalikes kohtades automaatidest rahva sekka tulistama, pillub täielikult tobedaid repliike (püssid õlal panka astudes: I'm here to chew bubble gum and kick some ass!). Piperi ja Keith Davidi vaheline kaklustseen, mille esimene üritab viimast sundida läbi päikeseprillide "paljast" maailma vaatama, on üks veidramaid siin filmis: kestab umbes viisteist minutit, mehed peksavad, kukuvad, tõusevad uuesti üles, vahetavad paar kolossaalset lollakat sõna ja peksavad edasi (tõsine naerukoht: Piper korjab maast jubedalt suure puutala ja vehib arutult Davidi suunas, siis saab aru, et, kurat küll, sellega tapab hoopis tüübi ära, viskab selle minema, mõlemad lihtsalt naeratavad teineteisele ja asuvad aga uuesti asja kallale).
Läbi komöödia tõsist teemat käsitleda on ilmselt üsna ohtlik ettevõtmine; kui näitlejad ja lavastaja viimaks aru saavad, et neil on õigus lihtsalt naerda ja lõbutseda, on asi piisavalt nauditav, aga neil võtab selle mõistmine liiga kaua aega. Inimesed on tõsised ja film dramaatiline kuni kõik "magavad" ja läheb käima alles nende nägijaks saades. Ehk üritas Carpenter sama vaatajaga teha - kõigepealt uinutada ja siis üllatada. Esimene tuli alguses liiga hästi välja - ja teine toimis lõpus seda paremini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar