Coraline
2009; lavastaja ja stsenarist Henry Selick; osades Dakota Fanning, Teri Hatcher, John Hodgman, Jennifer Saunders, Dawn French, Keith David, Robert Bailey Jr, Ian McShane
7/10

Henry Selicki stiil meenutab paljuski Tim Burtonit: veidrad karakerid, rikas visuaalne maastik, sürreaalsed sündmused ja, loomulikult, kohtumised teise, võõra maailmaga (mis on tihedalt seotud siinsega). Seos ei ole nende kahe vahel sugugi meelevaldne, on nad ju koostööd teinud ka "Nigthmare Before Christmasi" kallal. Olen enne kirjutanud, et Burtoni kõige humoorikamasse stseeni imbub sisse mingi õuduse ja kurbuse moment. Nii on lood ka "Coraline'iga", mille nimitegelane satub väikese ukse kaudu toa seinas paralleelmaailma, mida asustava "Teised": Teine Ema, Teine Isa jne. Selles teises maailmas tundub alul olevat kõik "õige", ema on lahke, isa on loominguline ja rõõmus ja - mis kõige tähtsam - kõik nimetavad teda ka Coraline'iks ("pärismaailmas" kutsutakse teda pidevalt kui Caroline): seega, teine maailm on tegelikult õige maailm, mille taustal päris-elu tundub olevat vale, mille peab ületama ja millest tuleb põgeneda; päris ema on kuri/vale ema. Just sellelt pinnalt saab tekkida mõlemasse maailma õudus ja hirm, mõlemad on üheaegselt reaalsed ja ebareaalsed; tavapärased tegevused ning tegelased saavad juurde ebaharilikkuse ja mõistetamatuse dimensiooni. "Coraline" on praegu vohavate menu-joonisfilmide kõrval tõeline õudusfilm; see ei tähenda, et ta oleks läbinisti hirmutav ja õõvastav, ei, enamjaolt ikkagi lõbus kogemus, kuid, nagu öeldud, selles lõbususes on tuntav värin, mis võib selle alati rikkuda. Loomulikult peab laiale publikule tehtav film siiski järgima teatud aktsepteeritud reegleid ning seetõttu jääb ta natuke liiga tavapäraseks, kuid kokkuvõttes hea värskendav muinasjutt värvikate tegelaste ja dialoogiga.