Punch-Drunk Love
2002; lavastaja ja stsenarist Paul Thomas Anderson; osades Adam Sandler, Emily Watson, Philip Seymour Hoffman, Luis Guzman
8/10

I have a love in my life. It makes me stronger than anything you can imagine.

Erinev, nagu tihti öeldakse, ei ole sugugi alati (ja enamasti) hea. Aga seekord tõesti on. Paul Thomas Anderson on teinud Adam Sandlerist (kes on tavaliselt lihtsalt idioot-poolearuline) tõeliselt katkise mehe, kes ei suuda ümbritsevas maailmas kuidagi orienteeruda, teistega suhelda ega suhestuda ka iseendaga. Kõikjal on müra ja segadus, sebimine ja mõttetus. Mingid asjad, mida peab tegema ja mida nagu tahaks teha, aga ei ole sugugi kindel ... Kõik on ähmane. Tegemist on romantilise komöödiaga? - aga pool tundi filmis sees ning ei ole veel armastuse lõhnagi. Kuid enne on vaja näidata, milliste müüride sisse peab armastus mõra lööma, et üldse löögile pääseda, millise võimatult tundevõõra mehe päästmise armastus seekord enda peale on võtnud. Nii et enam ei oleks küsimust, miks Barry ja Lena teineteist ihaldavad, mida nad teineteises näevad ja kuidas omavahel suhestuvad - vaja on lihtsalt luua muusika sellest kõrvulukustavast mürast. Stseen, milles Lena esimest korda Barry välja kutsub (ega lepi enam mitmendat korda kahtlevalt-eitava vastusega) on nii valusalt intensiivne, et kasvatab peas rõhku plahvatuse ääreni; just siit saab parima sissevaate väriseva Barry pähe. Lena sammub Barry kabinetti, räägib midagi vaiksel häälel, ümberringi sõidavad tõstukid, mehed ja kastid kukuvad tõstukitelt maha, lendavad vastu seina, vandumine ja lärm ning lisaks võimas trummirütm heliribal ... ning vaikne - kas sa tuled minuga välja? Soov välja pääseda on aga nii suur, et kõhklev "jah" kasvab kõikevõitvaks Emotsiooniks, mille abil Barry lausa liugleb õnneliku lõpu poole ja sõna otseses mõttes löö kõik takistused raudkangiga ninali maha. "Punch-Drunk Love" esitab armastuse puhtaimal kujul, kui Idee, mis päästab maailma ja paneb kõrvus kõlama üleva viiekümnendate armastusfilmimuusika.