Dover Publications 1997; tõlkija Helen Zimmern
when all are equal, no one needs "rights" any longer
Aasta 1886. Friedrich Nietzsche lööb eurooplastele haamriga piki pead ja kuulutab demokraatliku ühiskonnakorralduse orja-moraali kandjaks. Ei ole olemas taolisi asju nagu hea ja kuri - need on meie enda leiutised, kokkulepped. Oleme leiutanud need mõisted, et tunda end turvaliselt, kaitsta end selle eest, mida kardame (kõik hirmutav on kuri, ja hirmu eest kõrvalepõiklemine - ehk hirmus elamine - hea). Meie moraali esmaülesanne on hoida ühiskond "autonoomse karjana" (valitsejata lambad), et seda kontrolliksid nende enda hirmud. Meie küll leiutasime "hea" ja "halva", ent laseme viimasel eneste üle valitseda. Väljapääsuna näeb Nietzsche valitseja-moraali: võimutahet, teistest üleolekut, iseenda moraalide loomist ja kehtivate ümberhindamist (mitte ümberpööramist, vaid endiste vastanduste kui selliste kustutamist). Life itself is essentially appropriation, injury, conquest of the strange and weak, suppression, severity, obtrusion of peculiar forms, incorporation, and at the least, putting it mildest, exploitation ... (125) Kes seda tunnistab, suudab ehk kontrollida, mida ta teeb, kellega teeb ja kuidas. Kes tunnistab eelnevad omadused loomupäraselt kurjuseks, allub nende võimule. Nietzsche võimutahe ongi esmalt võime kontrollida eelkõige iseennast, mitte alluda, olla suuteline eralduda, elada kehtivast korraldusest väljaspoole, näha mis toimub. See ei ole vägivallale õhutamine või tervete rasside hävitamine (nagu Hitler temast välja luges), see ei ole kurjuse headuseks kuulutamine - see on inimmoraali leiutistest teispool elamine, väljaspool moraali - seda tähendab Nietzsche mitte-moraalsus (immorality) ja mitte ebamoraalsust.
There is nowadays, throughout al Europe, a sickly irritability and sensitiveness towards pain, and also a repulsive irrestrainableness in complaining, an effeminising, which, with the aid of religion and philosophical nonsense, seeks to deck itself out as something superior - there is a regular cult of suffering (144). Tänapäeval, kuigi kirjutatud 120 aastat tagasi, võib lugeda täht-tähelt. Läänemaailmas valitsev inimõigustekultus, lääneliku demokraatia levitamine üle maailma - kõikjale tahetakse kasvama panna nõrkuse ja hirmu seeme, et välja juurida tugevad ühiskonnad. Pole ime, et esile hakkab tõusma näiteks Hiina, kes on demokraatiast osavalt mööda hiilinud. Mitte et diktaatorid ja keisrid jne oleksid paremad vm, aga nõrkuse, võrdsuse jne tõstmisega esiplaanile lihtsalt muudetakse ühiskond võimetuks millelegi tõsiselt võitlusse astuma. Every deep thinker is more afraid of being understood than of being misunderstood. The latter perhaps wounds his vanity; but the former wounds his heart, his sympathy, which always says: "Ah, why would you also have as hard a time of it as I have?" (143). Kas on võimalik, et mitte keegi ei tahagi Nietzschest aru saada, lihtsalt mugavusest? Haamrilööke tuleb ilmselt ise kogeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar