Jouissance

Roland Barthes "Tekstimõnu"
Varrak 2007, tõlkija Tanel Lepsoo

Lugesin "Tekstimõnu" eksami tarvis uuesti üle mitme aasta. Tundub, et eelmine kord kogesin vaid mõnu, sest ei mäletanud üldse, kui tõsiselt nauditav on Barthes'i kirjutusstiil; tema sobimatus nii teaduslikku kui ilukirjanduslikku diskursusse paneb teksti kogema, võtma seda kui eraldiseisvat sündmust. Nauding (vastandusena mõnule - miks on e.k-s pealkirjas "mõnu"?) on tekstiga armatsemine, selle lõhedesse sukeldumine, keelepruuki mattumine, iseenda kaotamine. Naudingutekst: tekst, mis paneb puudust tundma, mis häirib (võibolla isegi teatava igavustundeni), kõigutab lugeja ajaloolisi, kultuurilisi, psühholoogilisi tugesid, kõigutab tema maitse, hinnangute, mälestuste püsivust, tekitab kriisi lugeja ning tema keelepruugi vahel. (lk 20) Igavus on nauding mõnu seisukohalt vaadates - paremini ei ole võimalik väljenduda. Aristokraatliku lugemise puudumine vangistab publiku kujutatavasse, süžeesse, lõpetatusse, piiratusse. Mõnu takistab nautimast atmosfääri, välja astumist enda isikust, enda vallutamist teksti poolt. Tahtmine valitseda teksti (valitseda ennast ja teisi - oma väikest maailma). Ootamatuste eemaldamine kogemisest - massikultuuri peamine saavutus; ja keelepruugi tasandamine. Selleks, et rääkimise süsteemid ei hakkaks hullutama või ebamugavusi tekitama, ei jää muud üle, kui ühes neist elada. Vastasel korral: ja mina, mina, mis mina siin ometi teen? (lk 40)

Igal juhul, aitäh kõikidele, kes veel julgevad pakkuda väljaastumisi ja kao(tu)sekogemusi. Unustama seda mina.