Uspenski evolutsioonist ja revolutsioonist

Boriss Uspenski "Ajalugu ja semiootika"

"Ajalooteadvus eeldab siiski põhimõtteliselt lineaarse, pöördumatu (kordumatu), mitte aga tsüklilise (korduva) aja olemasolu. Selle teadvuse keskmes, nagu juba teame, on evolutsiooniidee (ja mitte idee kogu oleva ettemääratusest) – idee evolutsioonist, mille edenemine tekitab pidevalt põhimõtteliselt uusi seisundeid (ega korda vanu). Seejuures eeldatakse, et iga tõeliselt uus seisund on põhjuslike suhete kaudu seotud teatava seisundiga, mis sellele on eelnenud (ja mis ei kujuta endast esialgset minevikku). Sarnaselt sellega, kuidas kosmoloogilise teadvuse piires teadvustatakse sündmusi niivõrd, kuivõrd nad sobivad ettekujutusse sellest, mis on olnud vanasti, nii ka ajalooteadvuse piires teadvustatakse sündmusi niivõrd, kuivõrd nad sobivad ettekujutusse põhjuslike suhete seaduspärast. Saab väita, et ühel juhul eeldatakse ühtede ja samade sündmuste kordumist, teisel juhul aga ühtede ja samade seaduspärasuste kordumist. Siinjuures on tähtis märkida, et sündmused kui niisugused on konkreetsed, samal ajal kui põhjuslikud seaduspärasused on abstraktsed. See määrab (kosmoloogilisele teadvusele iseloomuliku) tsüklilise aja ja (ajalooteadvusele iseloomuliku) lineaarse aja tajumise erinevuse.

Nende kahe ajaloosse suhtumise vastandlikkus (res gestae mõttes) teadvustati Euroopas XVIII sajandil: nimelt prantsuse entsüklopedistid kuulutasid, et ajalooprotsessi mõtestades tuleb kosmoloogiliselt teadvuselt vältimatult üle minna ajalooteadvuse juurde. Nagu deklareeris Diderot, “vanasti me tundsime näidiseid, täna me teeme kohustuslikuks reeglid” (Diderot, V, 636). Sellega kooskõlas tehti pärast Prantsuse revolutsiooni ettepanek loobuda ajaloo kirjutamisest, kuni need reeglid (ajalooprotsessi seaduspärasused) on selgeks mõtestatud.

Ajalooprotsessi uus käsitus peegeldub muide suurepäraselt termini revolutsioon ümbermõtestamises. Esialgselt tähendas see sõna tegelikult “pööret, ringliikumist”; ajaloole rakendatuna peeti revolutsiooni restauratsiooniks, endise korra taastamiseks – ja see vastab ettekujutusele tsüklilisest ajast. Prantsuse revolutsioonist alates hakatakse seda sõna seostama progresseeruva edasiliikumise ideega (teisisõnu – hüppelise arenguga); võib öelda, et antud termini uus käsitus kooskõlastub ettekujutusega lineaarsest, ja mitte tsüklilisest ajast. (Kui revolutsiooni ja evolutsiooni vastandamine oli varem kooskõlas tsüklilise ja mittetsüklilise liikumise vastandamisega – seejuures mõlemad sõnad on etümoloogiliselt korreleeruvad pöörlemise, ringliikumise ideega – siis nüüd hakkab see kokku kõlama järjekestva ja hüppelise liikumise, protsessi ja ekstsessi vastandamisega.) Sellele vastavalt tekib pärast Prantsuse revolutsiooni iseloomulik vajadus aega kiirenevalt, sündmusi kiirenevas tempos läbi elada, mis omakorda eeldab kiiret liikumist teatava eesmärgi (etapi, piiri) poole.

Nagu näeme, võib ajalookirjelduse keel sisu poolest olulisel määral muutuda olenevalt ajalooprotsessi mudelist, mis omakorda sõltub aja ühest või teisest mõtestamisviisist."