Mary Reilly
1996; lavastaja Stephen Frears; stsenarist Christopher Hampton; osades John Malkovich, Julia Roberts, George Cole, Michael Gambon, Glenn Close, Michael Sheen, Ciaran Hinds, Bronagh Gallagher
7/10

I am the bandit. He is merely the cave in which I shelter.

"Mary Reilly" puhul on tegemist Jekylli ja Hyde'i loo ümberjutustusega teisest vaatepunktist, doktor Jekylli ilusa ja õrna teenijanna silmade kaudu. Jutustuse (Valerie Martini romaanist) filmiks muutmise käigus on ilmselt küll palju sellest positsioonimuutusest kaduma läinud, lisandunud on vaid üks tähtis tegelane, kes tunneb kaasa Jekyllile ja kardab Hyde'i, ent kokkuvõttes armastab neid mõlemaid. Julia Roberts esitab kartlikku, kuid samas enda heaolu jaoks liiga nuuskivat (st julget?) noort naist piisavalt veenvalt, pidevalt kaheldes, kuid siiski jätkates, suutmata ennast takistada samamoodi nagu hea doktorgi. Julia suured silmad on täis hirmu ja armu vastavalt pilgu objektile. Aga tõeliseks vaatamisväärsuseks on filmis John Malkovich, kelle doktoripilgus on juba küllalt kurjust, et lasta aimata härra Hyde'i kohalolu, kusagilt hingesügavusest pinnale immitsemas; ning samas on härra Hyde'i tapvas-julmas olekus tunda seda armastust, mis paneb teda sooritama oma viimast tegu. Malkovich ei saavuta suurepärast kahestumiseffekti mitte koletist ja doktorit radikaalselt teineteisest lahutades, vaid näidates ühte teises, näidates, et Jekyll-Hyde on üks ja sama inimene - mis on palju hirmutavam kui kusagil seal ringihulkuv koletis: ta on siin, minu sees. Kolmandaks vaatamisväärsuseks peab mainima Udu: kogu tegevus on maetud nii tihedasse uttu, et mõnikord on raske eristada, kes kõnnib ja kus kõnnib; ei ole näha ehitisi taustal, tänavad on justkui tiigivesi hommikujaheduses, nii et tundub nagu tegelased hõljuvad suutmata leida kindlat pinda jalgade all, tunnetamata iseennastki. Aga selles ju tegelikult mõte ongi: see Udu ja Pimedus, mis pesitsevad igas inimeses ja mida me kõik kardame; mis ähmastab meie piire ja muudab kindla sammu kobavaks lonkamiseks. Kostüümidraamade meistril Stephen Frearsil on õnnestunud luua piisavalt kahetine atmosfäär, mis lubab ses elutseda nii doktoril kui koletisel - ja loomulikult nende piinatud armsamal; olen tänulik selle eest, et ei ole mindud sirgjoonelise (koletis)õudusfilmi teed.