2001: A Space Odyssey
1968; lavastaja Stanley Kubrick; stsenaristid Arthur C. Clarke ja Stanley Kubrick; osades Keir Dullea, Gary Lockwood, William Sylvester, Douglas Rain
10/10

... on the outer fringes of the nothing, to materialize this nothing; on the outer fringes of the void, to trace out the mark of the void ... (Baudrillard "The Perfect Crime") - ja siis sukelduda sellesse tühjusesse, läbistada eimiski ja saada sellega üheks, saada iseendaga üheks, muutuda tühjuseks, mis annab kogu universumile olemasolu põhjenduse. There is no point in identifying the world. We cannot even identify our own faces, since mirrors impair their symmetry. To see our own face as it is would be madness, since we would no longer have any mystery for ourselves and would, therefore, be annihilated by transparency. Iseennast näha, olla ise kõigis võimalikes ajahetkedes, muutudes iseenese jaoks läbipaistvaks tähendab saada hävitatud; ilma müsteeriumita ei ole mind olemas. Mina olen müsteerium. Mis tähendab samas, et tegelikult ei eksisteeri müsteeriumile lahendust; viimase (algse) põhjusena eksisteerib tühjus. Et areneda üliinimeseks, tuleb sellega kokku langeda, mõista, et tegelikult inimest (kui ratsionaalselt mõtlevat geeniusest subjekti) ei eksisteeri. Mina olen eimiski. Kubricku "2001-s" mängib inimene täiesti marginaalset rolli ning kogu universum tantsib masinatega valssi (vapustav kosmoselaevade tants J. Straussi "Blue Danube" saatel), annab aimu sellest, et ehkki inimene on leiutanud tööriistad, mille abil ehitada kõige keerulisemaid masinaid, kujundada Maad omaenese arusaamade järgi, on ta vaid külaline, ta on täitnud tühjuse olemasolu illusioonidega, mis pidevalt ähvardavad kokku variseda. Edasiminekuks on vaja tõusta üliinimeseks - R. Straussi "Also Sprach Zarathustra" kaudu Nietzsche, kes oli tõeline enesehävitaja ja (taas)looja, kelle eesmärgiks oli maailma ümberkujundamine, kõrgemale tõusmine siinsetest mahakäinud "ideaalidest" ja "väärtustest", kes sai aru, et ületamiseks tuleb kõigepealt tunnistada iseenese võimatust - inimene ja jumal ei kirjuta enam universumi reegleid; vaja on Übermanni. Vastavalt sellele loob Kubrick justkui teatava transtendentse ego, kes on võimeline jälgima ja nägema kogu Maad puhtalt, lapsesilmade - millel ei ole veel keelt, norme, seadusi, ühiskonda jne - läbi, et alustada uuesti, olles mõistnud, et siiani on ta vaid avastanud kosmosesaladusi oma magamistoas. We flatter ourselves that we discover the object and conceive it as waiting there meekly to be discovered. But perhaps the cleverer party here is not the one we think. What if it were the object which discovered us in all this? What if it were the object which invented us? (Baudrillard)