reede, 11. veebruar 2011


The Fighter
2010; lavastaja David O. Russell; stsenaristid Scott Silver, Paul Tamasy, Eric Johnson; osades Mark Wahlberg, Christian Bale, Amy Adams, Melissa Leo, Jack McGee
6/10

Poksijatest (ja muudest võitlejatest), tundub, on juba kõik võimalikud filmid valmis tehtud; midagi uut on peaaegu võimatu pakkuda. Ega David O. Russell eriti ei ürita ka, järgides ikka sama paar ebaõnnestumised-lihtsad õnnestumised-raske võit teemaarendust, mis, kui ilusti välja arendatud ja mitmeplaanilise kangelase poolt toetatud, ei ole sugugi pahakspandav. Aga probleem on just peakangelases, Micky Wardis/Mark Wahlbergis; asi ei ole küll vist viimases, sest ta näeb välja üsna sobilik (tagasihoidlik) poksija, aga ma ei suutnud filmi jooksul näha temas karakterit, kes püüaks ja rabeleks kõigest väest, et tippu jõuda, kes ületaks kõik raskused, mis teel tiitlina teda ees ootavad. Muidugi Micky teeb kõike seda, aga kuidagi ... isegi mitte üritades; ühesõnaga, ta jääb eemalolevaks filmi teemast, olustikust ja sündmustest. On tema venna Dicky asi teda pidevalt tagasi tõmmata, meelde tuletada, et ta ikka jääks meie sekka, mitte lihtsalt ei hõljuks minema oma olemuse juurest. Dickyt kehastav Christian Bale ongi "The Fighteri" suurim õnnestumine; on näha eluvaimu, mitut karakteri dimensiooni, aeg-ajalt hullumeelset pühendumist päästmaks nii Wahlbergi kui Mickyt. Teiseks kordaminekuks saab kindlasti pidada elu esitamist väikelinnas Lowellis, mis on äärmiselt traagiline-koomiline Micky suure jõhkard-nais-perekonnaga, baarikaklustega ja narkourgastega. Sellises kohas ja perekonnas üles kasvades on iha läbi ja kasti lüüa kindlasti kõikehõlmav, kahjuks aga Mickys seda ei ole - ei tahtmist ega võimu, nii et lõpuvõit jääb lahjaks ja magedaks. Ei ole ära teenitud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar