Howl
2010; lavastajad ja stsenaristid Rob Epstein ja Jeffrey Friedman; osades James Franco, Jon Hamm, David Strathairn, Jeff Daniels, Mary-Louise Parker, Alessandro Nivola, Treat Williams, Jon Prescott
8/10

Mm... mälestused kunagisest keskkooliaegsest beatniku-vaimustusest taaselustusid, aga mitte igatsuslikud, vanu aegu taga nutvad, pigem ihalevad uue järgi, loomingu ja avastuste, igavesti ulguvad. Ja selline tundmus on ka filmi suurimaks saavutuseks: olgugi, et mäle(s)tav, isegi arhiveeriv - luues pseudo-dokumentaali vormi intervjuu ja luuletuse lugemise ajaks -, siiski rõhutades luule alatist uuenemist, tähenduste, emotsioonide pidevat voolu ja teisenemist animatsiooni ja deklameerimise kaudu. Filmi kolm põhiliini - kohtuprotsess "Ulu" lubatavuse ja sobivuse üle Ameerika ühiskonnas, Ginsbergi meenutused ja mõtisklused luuletuse, selle loomise kohta ning "Ulu" lugemine saadetuna vaheldumisi animatsiooni ja 50ndate baari-õhustikuga - loovad pideva pinge vana ja uue vahel, ajaloo ja tulevikuvõimalikkuste vahel. Parimad biograafia- ja ajaloofilmid suudavad just nimelt panna vana ja mälestustesse (enamasti aga juba unustusse) kuuluva ellu ärkama, tabavad selle loomishetkel, läbimurdepunktis, kus eelnevalt võimatu saab võimalikuks. Ja "Howl" tabab seda vana uudsust ... võib-olla liiga tasakaalukalt: tõeline ulg avaldub animatsiooni- ja baarimomentidel, tõeline vabadus, mis lubab minema visata aluspesu ja pidutseda, saab kokkuvõttes liiga ratsionaliseeritud, üle kirjutatud minevikku-vaatava kõiketeadva pilguga. Ulg jääb veidi ahistatud, jääb natuke liiga kauaks kurku kinni - "kas ma ikka võin tulla?" Aga õnneks on ta siiski tuntavalt kohal, läbinud rentslid ja taeva ja põrgu ja ... who dreamt and made incarnate gaps in time and space through images juxtaposed, and trapped the archangel of the soul between 2 visual images and joined the elemental verbs and set the noun and dash of consciousness together jumping with sensation of Pater Omnipotens Aeterna Deus to recreate the syntax and measure of poor human prose and stand before you speechless and intelligent and shaking with shame, rejected yet confessing out the soul to conform to the rhythm of thought in his naked and endless head ... ... ...