Mimic
1997; lavastaja Guillermo del Toro; stsenaristid Matthew Robbins ja Guillermo del Toro; osades Mira Sorvino, Jeremy Northam, Josh Brolin, Giancarlo Giannini, Alexander Goodwin, F. Murray Abraham, Charles S. Dutton
7/10

Teadlased loovad geneetiliselt muundatud putuka, et võidelda keemilisele kontrollile allumatute surmavat viirust levitavate prussakatega; uus putukas - sobivalt nimetatud Judas - on disainitud steriilsena ja mõistetud surma kuus kuud pärast ellu äratamist. Loomulikult ei lähe evolutsioon rada mööda, mis teadlased ennustavad laborikatsete põhjal; looduses on teised tingimused ja liikidel on arengus samuti oma sõna öelda, mitte ainult keskkonnatingimustel. Niisiis arendab uus putukaliik endas välja mimikri-oskuse imiteerida inimest - oma peamist looduslikku kiskjat - ja otsustab kasvada ka tema suuruseks, omandades nii putuka kui inimese füsioloogilised omadused. Väga, väga tavapärane süžee ja lõpplahendus, sisaldades nii lõpukolli kui õnnelikku perekondlikku taaskohtumismomenti üleva muusikaga. Aga siin ei ole oluline, mis juhtub, vaid kuidas juhtub. Del Torole meeldib asetada lapsi silmitsi koletistega, sest nemad on ainsad, kes koletisi mõistavad, kes suudavad orienteeruda koletiste pimedas maailmas; täiskasvanute jaoks on toimuv õudne ja vastikusttekitav, kuid laps suudab tänu oma fantaasiale (mille abil ta taolisi olukordi pidevalt ette kujutab) ainukesena mõista, mis seal toimub. Väike poiss Chuy kutsub end röövinud putukkoletist Funny-Shoes-Man ja lõpuks ka lihtsalt Friend. Täiskasvanud on need, kes peavad hirmu tundma, vaadates ja kogedes, mida laps on välja mõelnud. Niisiis meid saadetakse limastesse ja pimedadesse allmaaraudteetunnelitesse vähimagi pääsemislootuseta vastamisi meie eneste tekitatud hirmudega. Koletisedisainerid on siin hirmude elluäratamisega teinud suurepärast tööd, luues mantliga inimkujutise, kellest koorub välja hiiglaslik Juudas-putuk. Koostöös pimeda allmaailmaga on mõju võrrelda "Alieni" laevaatmosfääriga: otse koletise kõhus - ja sind seeditakse vaikselt.