Jon Ronson „Mehed, kes jõllitavad kitsesid”
Varrak 2010; tõlkija Juhan Habicht

Jon Ronsoni raamatu põhjal tegi Grant Heslov 2009. aastal filmi, mis on puhas absurd ja komöödia heatahtlikest hädavarestest, kes üritavad sõjaväes rahukuulutuste saatel edu saavutada. George Clooney, Ewan McGregor ja Jeff Bridges mängivad mehi, kes on kõiges muus ja saavutavad edu vaid jaburustes; aga seda sugugi mitte halvas mõttes, sest film on tõsiselt naljakas. „Kui mõistad vaatlemise ja reaalsuse vahelist sidet, oled võimeline tantsima nähtamatusega,” ütleb Clooney mängitud Lyn Cassady. Film räägib tantsust, ülemeelikust ja ülevoolavast tantsust mõistuse ja ülemeelelise vahel, pilgu ja nähtava vahel. Liigutused on kohmakad ja tants lõppeb põrandal püherdamise ning naermisega enese võimetuse üle.
Ronson alustab sarnaselt, juhatades meid veidruste maailma, näiteks jõllitamiskatsed hamstrite peal: „Guy seletas, et ta vaatab otsa ühele, püüdes teha teda haigeks ja oma jooksuratta suhtes paranoiliseks ... Sihtmärgiks võetud hamster näis tõesti järsku oma jooksuratta suhtes suure kahtlusega suhtumas. Istus puuri kõige kaugemas nurgas ja vaatas seda pelglikult” (lk 50). Ronson tutvustab meile hulgaliselt imelikke tegelasi, kes taoliste katsetega tegelevad, peaaegu liiga palju, et kõiki jälgida. Mis ongi üks raamatu eeliseid filmi suhtes: see ei pea jälgima tegelasi, esitama neid inimlike ja terviklikena, vaid on suunatud joonistama välja seoseid sündmuste vahel.
Meil on hamstrijõllitamine, lõputu lastelaul ülekuulamisvanglas ja uimastikatsetused kahtlustatavate peal – kuidas on need omavahel seotud, kuidas kasvab rahumeelsetest ideedest välja ajukahjustusega lõppenud ülekuulamine? „Rahumeelne sõjatehnika” on paradoksaalne väljend, mis tuleneb ideede moondumisest rakendatuna praktikas (filosoofia ja vägivaldsed valitsused on omavahel vanad tuttavad); „mitteletaalsed relvad” on siiski relvad: „Probleem on selles, et künnis tõhusa kasutamise ja pöördumatu kahjustuse vahel on nii kitsas, et ma ...” (lk 120). Luurajate totrad plaanid „tunduvad naljakad ainult nii kaua, kuni keegi neid tõesti ellu viima hakkab” (lk 162).
Aga plaanid ja sündmused on omavahel suhestatud ka teistpidi: nimelt võivad esimesed tihtilugu ilmuda pärast viimaseid, ehk vägivaldseid sündmusi on võimalik esitada humoorikalt ja käsitleda kui absurdi. Lahing kui sõbralik vestlus, „sõbralik tulevahetus”. Psühholoogilise väeosa tegemiste kajastamine on just nimelt üks võimalus sõjavägivallale vaadata läbi roosade prillide, muuta reaalsus nähtamatuks esitades seda absurdina, mis ei suudaks kärbselegi liiga teha. „... kusagil peab olema teine ülemeeleline üksus, veel paremini peidetud ja nende omast uhkemini varustatud, ning peamine põhjus, miks nende üksus avalikustati, oli juhtida maailma tähelepanu eemale sellest salapärasest teisest üksusest” (lk 196).
Ei ole mingi saladus, et sõda on vägivaldne ja ses saavad surma peale sõdurite ka süütud inimesed, on ilmselge, et ülekuulamistel inimesi „töödeldakse”. Jon Ronson ei avalda meile sõjaväe kohta rabavaid paljastusi, vaid asetab toimuva peale keeruka esituste võrgustiku, mille alt on raske leida tõelist sündmustikku, tegelikke motiive ja eesmärke. Esituste (eelkõige ajakirjanduse) eesmärk aga on sõjategevuse koha pealt pigem varjata, ja seda näitamise kaudu. Meile näidatakse vaid tantsu, mis muudab reaalsuse nähtamatuks. Aga sellest on võimalik läbi näha. Tuleb väga pingsalt jõllitata, kuni särava pealispinna alt pimedusest hakkavad ilmuma karjuvad kujud, kes – vastupidiselt meie algsele arvamusele – enam ei naeragi.