Bellamy
2009; lavastaja Claude Chabrol, stsenaristid Claude Chabrol ja Odile Barski; osades Gerard Depardieu, Clovis Cornillac, Jacques Gamblin, Marie Bunel
8/10

Eelmise aasta 12. septembril surnud Claude Chabroli viimane film räägib puhkavast politseiuurijast Bellamyst (Depardieu), kelle hoovis hakkab ringi luusima "huvitav" tüüp, kes "arvab", et ta tappis kellegi. Mõrvamüsteerium, milles on võib-olla mõrv. Just see kahtlus on siin oluline, kuna selle asemel, et panna põhirõhk keeruka sündmustejada väljauurimisele, on see asetatud kuritöö kui sellise olemuse väljaselgitamisele. Inimese suhetele kuritööga, karistusega. Loomulikult kuulub siia hulka ka armastus (abikaasa, armukese, iseenese, venna, isa ... vastu), vihkamine, masendus, rõõm - ühesõnaga, elu. Niisiis on "Bellamy" tegelased kuritöö lahendamise kaudu pandud tegelema ka kõigi muude elutähtsate küsimustega; võib isegi öelda, et viimased tõusevad mõrva tahaplaanile jättes esile. Aga nii see peabki olema: kuritöö on kuskil taustal, pingestamas inimestevahelisi suhteid, andmas dialoogile sisu, valades mõtted väljendusse. Kuritöö kui alateadlik motiiv, mis paneb karakterid toimima. Mitte küsimus, miks pandi toime, vaid - miks see paneb meid toimima? Suur, pehme, leebe kaisukaru Bellamy teab, et ka tema on mingis mõttes kurjategija, et ta ei erine aias ringiluusivast mehest ega oma äsja vanglast vabanenud vennast. Ka tema on implitsiitne kurjategija - karistuseta jäetud ja nõnda sunnitud tegutsema lähtudes kuritööst, tegutsema iseennast karistades.