Buried
2010; lavastaja Rodrigo Cortés; stsenarist Chris Sparling; osades Ryan Reynolds, José Luiz Garcia Pérez, Robert Paterson, Stephen Tobolowsky, Samantha Mathis
8/10

Eelmisel aastal oli niisiis kaks filmi, mille tegevus toimub peaasjalikult ühes ruumis, "127 tundi" veetis aega kaljulõhes, tegeledes inimliku tahte, looduse jõududega ja ellujäämisihaga, mis võidab kõik takistused. "Buried" raamistab oma tegevuse veelgi tugevamalt: mitte ühekski kaadriks ei lahkuta kirstust, milles Paul Conroy (Ryan Reynolds) ennast maetuna leiab. Tema kasutuses on vaid telefon, millega ta helistab hädaabisse, Pentagoni, naisele, oma röövijale jne. Kui "127" oli tunnistus inimlikust jõust, siis "Buried" on vastupidi, kogu ühiskonnas tegutsevate inimeste abituse ja teadmatuse tunnistus. Kirst mängib siin teatava metafoori rolli, demonstreerides, et vaatamata võimalusele saada ühendust ükskõik mis ajahetkel ükskõik kellega maailmas, ei toimi kommunikatsioon sugugi veatult, õigemini, hea, et üldse kuidagi toimib, kui inimesed üksteisest aru ei saa ega tahagi saada. Paul on elusalt maetud ja kõik, kellele ta helistab, panevad esmalt ta ootele. Oota ... Küll me midagi ette võtame. Võta rahulikult. Aga kõige suurem mure väljas asuvate inimeste vaatepunktist ongi see, et Paul võiks maapinnale ilmuda, ennast paljastada ja samal ajal tohutute turvajõudude ja sõjaväe abituse paljastada. Nii et ootele panek ongi nende parim tegutsemisvõimalus. Oodata, kuni ta vait jääb. Ja jutustada lugusid, rääkida, nagu lapsega, kuidas maailm on ilus. Aga seda on väga raske uskuda, kui sa oled elusalt maetud ja võimudel on oma mainega juba piisavalt tegemist. Lõppude lõpuks - keda huvitab, eksole? Üks ees või taga, aga palun jää sinna, kus sa oled. Ja ära enam helista.