Gun Crazy (Deadly Is the Female)
1950; lavastaja Joseph L. Lewis; stsenaristid MacKinlay Kantor, Dalton Trumbo; osades Peggy Cummins, John Dall, Berry Kroeger, Anabel Shaw, Harry Lewis, Nedrick Young
8/10

Väga huvitav oli vaadata, kuidas 1940ndatel läks noor poiss kooli, võttis taskust relva, uhkustas sellega klassikaaslaste ees ning saadeti selle eest vaid direktori juurde, kes teatas kohtunikule, ning noorel Bartil keelati relva kandmine kuni täisealiseks saamiseni. Võite ise ette kujutada, mis toimuks praegu, kui keegi klassiruumis relva välja võtaks ... Olgu sellega kuidas on, lugu räägib niisiis relvadesse kiindunud noormehest Bart Tare'ist, kellele meeldib südamest laskmine, kuid tapmine on hingepõhjani vastumeelne. Väiksena tulistas ta jänest ega ole sellest siiani üle saanud. Lahutatuna relvadest, lööb meeleheitel poiss tööriistapoe (relvad on vabalt saadaval haamrite kõrval) akna sisse ja jääb vahele ... saadetakse neljaks aastaks paranduskooli, misjärel läheb sõtta. Tagasi koju tulles on ta üllatuslikult samasugune patsifist kui minnes, kuid siis tuleb tema ellu Naine, saatuslik naine, femme fatale. Saamata korralikku ja tasuvat tööd, otsustavad armunud röövida kõiki poode, bensiinijaamu, postkontoreid, mis ette juhtuvad. Naine on samuti laskmises osav, ent tal on üksõik, keda tappa; ainuke põhjus, miks inimesed elus püsivad, on Bart. Koos moodustavad nad justkui need kaks tüüpi, kes multikates inimestel õlal istuvad: valge ingli ja punase kuradi; üks ei taha midagi lubada ja teine käsib kõike teha. Eks nad ka sellepärast koos püsivad, täiendavad teineteist, vastasel juhul oleks juba filmi alguses üksteist maha lasknud. We go together, Annie. I don't know why. Maybe like guns and ammunition go together. Ühesõnaga, halval on vaja head ja heal halba, aga see väga tuntud vastandus-kooskõla on väga tempokas ja stiilses kastmes (eriti 50. aasta kohta), ning küsib lisaks ühe väga tähtsa küsimuse: mille põhjalt sünnib vägivald, hirm ja tahtmine tappa?. Stiilne must film. Klassika.