London Boulevard
2010; lavastaja ja stsenarist William Monahan; osades Colin Farrell, Keira Knightley, Ray Winstone, David Thewlis, Anna Friel, Ben Chaplin, Eddie Marsan
7/10

Peaaegu kõik arvustused, mida olen lugenud, kritiseerivad filmi süžee puudulikkuse ja "augulisuse" põhjal: kuidas võis "The Departedi" eest Oscari võitnud stsenarist valmistada taolise supi, mille üksikud fragmendid seostuvad omavahel niivõrd lõdvalt ega moodusta seetõttu terviklikku narratiivi; miks tundub film olevat juhuslike sündmuste reastus, millel kokkuvõttes ei ole terviktähendust? Äsja vanglast vabanenud Mitchell satub juhuslikult tööle pagenduses filmistaari juurde, armub temasse juhuslikult; astub juhuslikult konflikti julma gängsteri Gantiga, mistõttu tapab juhuslikult nii mõnedki juhuslikud inimesed. Kogu see juhuslikkuste jada tulenebki sellest, et Monahan ei näita vaatajale põhjuseid, ei joonista üksikasjalikult välja tegelaste käitumismotiive ja sündmuste seoseid, vaid keskendub (pealtnäha) kõige pinnapealsemale: stiilile ja (filmi)keelele. Sündmustejada põhjuslikkuse väljaselgitamine jäetakse vaataja hooleks. Esiplaanile kerkivad selle asemel valjult energiline soundtrack, intensiivsete episoodide-fragmentide esitamine, tegelaste käitumine ootamatutes situatsioonides - "London Boulevard" toimib selles mõttes kui plahvatus, energiline laks vastu vahtimist, mis jätab vaataja mõtlema, mis nüüd juhtus ja miks. Episoodid janunevad seletuse järgi, aga seda ei tule. Ülesehitus põhineb emotsioonidel, mitte ratsionaalsusel, väljendusel, mitte sisul. Väljenduseks on karmide gängsterithrillerite stiil, kuhu kuuluvad - ja mis esmalt vaadates "LB-ga" seostusid - nt "Get Carter" ja "Point Blank". Siin on loomulikult ära kasutatud kõik selle žanri klišeed, kuid tehtud seda volüümi sellise põhja keeramisega ja intensiivsusega, et need ei tundu kulunud ega aegunud, vaid pigem edasiarendused, võimendused stiilipuhtuse seisukohalt. Monahan kõnnib siin tõesti väga libedal pinnal, tõstes esile vaid tipu, mis laseb aimata, et siin lihtsalt peab mingi põhjus olema, kuid palju tervislikum viis "LB-d" vaadata on keskenduda välisele, pinnalisele, misjärel just selle rikkalikkusest kerkib sügavus: särav žanrifilm, millele soovi korral võib juurde lisada nii mõnegi eksistentsiaalse mõtiskluse.