Tesis
1996; lavastaja ja stsenarist Alejandro Amenabar; osades Ana Torrent, Fele Martinez, Eduardo Noriega, Xabier Elorriaga, Miguel Picazo, Rosa Campillo
8/10

Kuna tegemist on teise jaanuaris nähtud filmiga, mille keskmes snuff, peab natuke võrdlema esimesega, milleks "8mm" - räpane, pime, vägivaldne, laastav põnevik, justkui teekond läbi puhastustule (põrguni siiski ei mindud). "Tesis" üllatas selle kõrval oma puhtuse ja väljapeetusega; ei mingit lohakust ega asjatut võimlemist inimmaailma mülgastes. Loomulikult on ka filmide žanriline kuuluvus märgatavalt erinev: "Tesis" on keerdkäikudel, müsteeriumil põhinev stiilipuhas thriller, "8mm" tundub mingisuguse kahtlase kokteilina. Ja loomulikult filmides kujutatud maailmad: "8mm" süngele ja mülkalikule on "Tesisel" vastuseks ülikoolikeskkond - lootusrikkad, särasilmsed, ambitsioonikad noored intelligendid, kes unistavad maailma kujundamisest ja muutmisest: Angela idealistlik väitekiri vägivallast filmides üritab tõestada vägivalla kahjulikkust ja saavutada selle näitamise vähendamist, karmimaid reegleid jne. Ent intiimne tutvus vägivallaga Angelal puudub, ta ei mõista seda ("Kuidas sa saad kirjutada millestki, mida sa ei tunne?"). Otsides oma töö jaoks materjali, avastab Angela snuff'i, milles tapetakse kaks aastat tagasi kadunuks jäänud tüdruk. Ühes Chemaga asub ta asja uurima; järgneb lähitutvus kaaslaste ja Angela enda tumedama poolega.

"8mm" esitas tegelased must-valgelt ja paigutas nad erinevatesse ruumidesse (tavapärane ülal-all/valgus-pimedus jne vastandus), Nicolas Cage oli mees, kes need endasse imes ja ära seedis (küll sisikonda pidama jäänud jääkidega). Siin toimub pea kogu tegevus valguse käes - "pahad" on kõigile nähtaval ja käegakatsutavad, nad on "nagu meie kõik", mis tähendab loomulikult, et põrgu asub samuti meie argimaailmas, aga me ei suuda vaadata piisavalt vastuvõtliku pilguga - säästlikum ja tervislikum on mitte vaadata. Angela keeldub alguses üleüldse videol nähtud sündmusi uurima, kui ta siiski edasi kaevab ja avastab ülikooli tumedaid saladusi, keeldub ta teadlikult uskumast oma kaaslaste (st samas ka iseenda) mõrvarlikkust. Alateadlikult ja vallapäästmist ootavalt eksisteerib see loomuomadus ka tavalistes inimestes. Film lõpeb uudistesaatega, milles näidatakse salvestatud tapmisi ja piinamisi; diktor avaldab arvamust, et kuigi tegemist on julmade ja võigaste tegudega, on neid vajalik näidata - ja tapahimu teadvustada? Kui "8mm" tegeles pimedusest puhastumisega (seda küll lõplikult saavutamata), siis "Tesis" toob selle päevavalgele, asetab mustuse ja räpa meie lihvitud kesta seespoolt uuristama.

Snuff-filmid olekski nagu taoliseks funktsiooniks loodud. Asudes väljaspool seaduslikku, kokkuleppelist ja normaalset ühiskonnakorraldust, n-ö piiri peal - filmitööstuse ja kuritegevuse kokkupuutepunktis -, ei ole nad mõeldud vaatamiseks, kriitilisteks hinnanguteks, tarbimiseks, vaid perversseks naudinguks; selle mis on kultuurist välja heidetud, teoks tegemiseks. Kui mõni imbub läbi sümboolse kaitsevalli, tekitab see tahes tahtmata segadust, hirmu, õudust - aga samas ka seletamatut naudingut: kui Chema paneb Angela leitud filmi käima, pöörab viimane tülgastusest pea ära ja peaaegu karjub: pane kinni! - ent olles veidi aega tapetava tüdruku karjeid kuulanud, ei saa ta mitte sõrmede vahelt piiluda, mis tüdrukuga tehakse. Snuff ongi siin justkui lukuauguks kahepalgeliste naudingute maailma - seksi ja surma ühendus, mis pidavat olema paljude sõnul üks tugevamaid ja ürgsemaid inimeses üldse. Kultuuri võimatuse, teispoolse teadvusesse imbumine paneb värisema ja kuulutama taolised asjad ebainimlikuks; ent samal ajal poolkinnise silmaga kõike seda jälgima ja endasse imema, teades, et ise ollakse turvaliselt seaduse ja "terve mõistuse" kaitsva kihi all.