Roberto Bolano "2666" (I - The Part About the Critics)

Kuna tegemist on tõeliselt hirmutavalt suure raamatuga (898 lk), otsustasin kirjutada eraldi kõigist osadest. Lugema asudes aga ei tundu eesolev sugugi aeganõudev ega pingutav. Siiski, neile kes on harjunud sirgjoonelise süžee ja kindla lahendusega, ei soovita. "2666" pakub parimal viisil seda, mida Barthes nimetas naudingut tekstist. Diagonaalis pole mõtet lugeda, ei ole kirjeldusi, mis takistaksid tegevustiku arengut - viimast lihtsalt ilmselt kujul ei eksisteeri. On otsingud. Palju lugusid. Väljamõeldud ja reaalsed (kõik loomulikult lugeja seisukohast fiktsionaalsed). Palju tegelasi, kelledest mõne kohta jutustatakse vaid mõni eluhetk. Ent mis ometi omavad tähtsust. Just nimelt naudingu seisukohalt.

Raamatu esimene osa on pealkirjastatud "The Part About the Critics". Neli kirjandusteadlast/kriitikut (prantslane Pelletier, hispaanlane Espinoza, itaallane Morini ja inglanna Norton) armuvad igaüks omal moel müstilise saksa kirjaniku Benno von Archimboldi loomingusse. Neli kriitikut kohtuvad ja neist saavad sõbrad ja kolleegid ja armastajad, tänu nende pingutustele saab vähetuntud Archimboldist isegi Nobeli preemia kandidaat. Viimasest on teada vaid seda, et ta on hiiglaslikult pikk, sakslane ja sündinud 1920ndatel. Vähesed on teda oma silmaga näinud. Ja nendegi juttu ei tasu alati tõe pähe võtta. Neli kolleegi asuvad otsingutele. Võib näha, et Archimboldi on vaid ettekäändeks ja ühendavaks lüliks, mis seob tegelaste identiteedi, kaotatud varju otsingud: Sometimes an intellectual wanders off course and goes into one of these places and drinks mezcal. Then he thinks what would happen if one day he. But no. He doesn't think anything. He just drinks and sings. Sometimes he thinks he sees a legendary German writer. But all he's really seen is his own shadow, which comes home every night so that the intellectual won't burst or hang himself from the intel. - "I don't understand a word you've just said" - "Really I've just been talking nonsense." (lk 123) Eesmärgiks hämar kuju; raami, keha, piirideta, ei tea keegi, kuhu ta suundub, kes ta on, mida ta õigupoolest siia tegema on tulnud. Tähtsaima koha omandab romaanis sündmus - planeerimata, juhuslik, ent ometi kõik tundub otsekui saatus: Coincidence ... is like a manifestation of God every moment on our planet. A senseless God making senseless gestures at his senseless creatures. In that hurricane, in that osseous implosion, we find communion. The communion of coincidence and effect and the communion of effect with us. (lk 90) Keegi ei mõista, keegi ei tea, aga kõik tegutsevad ja otsivad - täpselt samamoodi nagu "2666" isegi. Juhitud olematu ja alati põgeneva figuuri poolt - kuidas saab tegevust kontrollida olematus? - ei taha ega suuda tegelased leppida, et nad on jäetud omapäi, et nad peavad tegema iseoma otsusi ja vastutama. Keegi teine peab eksisteerima, kes on süüdi kõige juhuslikkuses, minu juhuslikkuses ja olematuses, olgu selleks siis Archimboldi või juhuslik taksojuht. Seega ei ole otsade kokkutõmbamine "2666" puhul isegi mitte võimalik, ja seda mitte tegelaste ja lugude rohkuse tõttu vaid lõpp-punkti puudumise ja pideva hajumise, lahustumise tõttu. Eesmärk on otsing. Aga mitte keegi ei suuda iseoma varju kinni püüda ja sellest juhinduda. Vari peab tulenema meist - aga kes see on?