Friedrich Nietzsche "On the Genealogy of Morals"Oxford University Press 2008 [1887]; tõlkija Douglas Smith
... the value of truth must for once, by way of experiment, be called into question ... (128) Mis on käesolevas raamatus minu jaoks ehk tähtsamgi kui absoluutselt kehtivate religiooni- ja moraaliseaduste ümberhindamine, on universaalse tõe ja -tahte tagasilükkamine, historiseerimine. Kristlus näiteks pakkus välja omapoolse Tõe, askeetliku ideaali, nagu Nietzsche seda nimetab, mille põhimõtteks on otsida mõtet väljas- ja teispool reaalset eksistentsi, mistõttu: ... the meaning of the ascetic ideal is none other than this: that something was missing, that man was surrounded by a gaping void - he didn't know how to justify, explain, affirm himself, he suffered from the problem of his meaning (135-6). Et ennistada õigus kõrgema Tõe olemasolule, tuleb maha salata iseenda olulisus, tunnistada iseenda mõttetust ja tegutseda selle Tõe nimel ja järgi. Mis sest, et Tõde on väljamõeldis, ajalooline konstrukt ...
Eelnev tähendab ka, et inimene ise eksisteerib rangelt ajalooliselt; ei ole ühtset "subjekti", kellest tulenevalt tegutseda, kelle järgi otsustada; on ainult teod. But no such substratum exists; there is no 'being' behind doing, acting, becoming; 'the doer' is merely a fiction imposed on the doing - the doing itself is everything (29). Religioon ja ka teadus on pidevalt üritanud subjekti ja Tõde leida reaalsusest "kõrgemal": our entire science is still subject to the seduction of language and has not shaken itself free of the monstrous changelings, the 'subjects' ... (30). Me oleme ikka veel keele lummuses ... See tähendab, et võtame keelelisi moodustisi (tekstid, subjekt-objekt suhted jne) kui Tõde ning ei mõtle üleüldse sellele, et meie ise räägime, oleme pidevas kujunemisprotsessis. Muidugi kirikuisade ja üldse valitsejate huviks on, et "tavainimesed" seda ei taipaks - seega "igavesed tõed".
Aga kui seada kahtluse alla Tõe ja inimloomuse olemasolu - kas ei kaota kogu eksistents oma mõtet? Milleks üldse olla? Aga just nimelt nende eemaldamise tõttu avaneb võimalus ümber kujundada, -hinnata ja areneda. Kui usk eksistentsi juhtivasse, ent selle välisesse jõusse kaotada, "tõde pea peale pöörata", võib avastada, et usku ei ole tarviski, sest minu elul ei ole midagi tegemist eluülesega. - Siit eksistentsialism: olemine enne olemust; aga ka ehk tähtsam järeldus: ei ole olemas "õiget" ajalugu, on vaid "valitsev" - ja alati võimuvahetusega ümberkirjutatav. Loomulikult ei ole need praegu enam üldsegi uued avastused, aga lihtsalt hea oli leida 115 aastat tagasi kirjutatud (õhukesest) raamatust nii palju seda, mis 20. sajandi jooksul on enda alla matnud mitmeid tuhandeid lehekülgi.
