8MM
1999; lavastaja Joel Schumacher; stsenarist Andrew Kevin Walker; osades Nicolas Cage, Joaquin Phoenix, James Gandolfini, Peter Stormare, Anthony Heald, Chris Bauer
Eile baarireisilt koju jõudes leidsin telerist seiklemas taaskord Nicolas Cage'i, ikka kurjusega võitlemas. Seekord on ta Tom Welles, mees, kes palgatakse uurima, kas snuff-filmis näidatud mõrv on toimunud ka reaalsuse. Welles, alguses ettevaatlikul, siseneb underground-porno maailma, mis on tume, julm ja milles ei kehti päevavalgus-ühiskonna reeglid. Cage on taaskord "hea mees", kes sisesenb "kurjusse" ja moondub selle tutvuse läbi põhjalikult (ent mitte tundmatuseni - ta nutab ja kahetseb lõpuks). Ta uurib ja teatab pahadele, et "ta tahab teada" - mida? küsib Gandolfini, jah, me tapsime selle tüdruku, miks? mul oli raha vaja. Mees, kes filmi tellis, tegi seda, sest tal oli piisavalt raha. The Machine teatab, et ta tapab, sest talle meeldib. Ei mingeid õigustusi, kõik lihtsalt toimub ja mitte keegi gives a fuck. Järk-järgult Cage transformeerub sarnaseks, ent on siiski üks erinevus: talle ei meeldi, et talle meeldib. Ta on "inimlik". Kuigi ta peksab ja sandistab (nagu "Wicker Manis", kus ta nähtava lõbuga lõpus naisi nokauti lööb), jääb talle lõpuks kanda ohvri ja päästja roll ühes kehas: kurjuse ohver ja inimsuse lunastaja. Jeesus?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar