Teispool pimedust

The Road
2009; lavastaja John Hillcoat; stsenarist Joe Penhall; osades Viggo Mortensen, Kodi Smit-McPhee, Charlize Theron, Robert Duvall, Guy Pearce
8/10

Vaatamata sellele, et Cormac McCarthy raamat on võimas maailmalõpu, pimeduse valitsuses värve näha üritavate kangelaste (?) käsitlus, ilukirjanduse viimaste aastate tippsaavutus, jätab see ekraniseerijatele üsna tühjad käed. Raamatus justkui ei toimu midagi. Mees ja poiss kõnnivad, kõnnivad veel, vestlevad, külmetavad, on näljased, avaldavad ja kaotavad lootust oma ja maailma seisukorra üle. Ei ole süžeed, sündmusi - põnevust ja märulit. Filme vaatama minnes inimesed enamasti ootavad just viimaseid. Õnneks ei teinud Hillcoat publikule seda heameelt. Ta säilitab raamatu põleva jääkülmuse atmosfääri, teatava igavuse isegi (mis rõõmu on inimestel laastatud apokalüpsise-maailmas seiklustesse tuisata?). Meeldiv on ka asjaolu, et puudub kangelaste-antikangelaste vastandus; ei ole headust, kurjust - on nälg ja ellujäämisvajadused. Inimene ei ole selles maailmas enam mingi valitseja, ta on tavaline kiskja, kes oskab küll veel rääkida, kuid ainult lihtlausetes. Mees ja poiss üritavad iga hinna eest inimestena püsida. I will kill anyone who touches you. Because that's my job. Ei mingeid ülevaid tundeid - ainult väike võbelev küünlaleek, mis viitab, et tunded võivad veel elama jääda. Kuni inimesed suudavad veel taplemise asemel suhelda. Kuni kõht on täis. See tähendab loomulikult ka, et inimlikkust ei hoia toimimas ideed, intelligentsus, ratsionaalsus, vaid inimese füüsis, bioloogiline keha, mis meil kõigi teiste olenditega ühine. Intelligentsus peaks meid muutma planeedi tervise eest vastutavateks - hävitajate asemel.

Each night is darker - beyond darkness. The world gets colder week by week as the world slowly dies. No animals have survived. All the crops are long gone. Someday all the trees in the world will have fallen. The roads are peopled by refugees towing carts and road gangs looking for fuel and food. There has been cannibalism. Cannibalism is the great fear. Mostly I worry about food. Always food. Food and our shoes. Sometimes I tell the boy old stories of courage and justice - difficult as they are to remember. All I know is the child is my warrant and if he is not the word of God, then God never spoke.