Kõnelev ja kujutav

Maurice Merleau-Ponty "The Prose of the World"
Evanston: Northwestern University Press 1973

Merleau-Ponty eristab kahte tüüpi keelt: 1) „settinud keel”, keel kui institutsioon, mis kustutab end otstarbel, et anda edasi tähendust, mida ta kannab ja 2) „kõne”, keel, mis loob end väljendavates aktides, mis „kannab mind märkide peal edasi tähenduse suunas”.
Kõigepealt võrdleb Merleau-Ponty neid kahte kirjanduse näitel. Settinud keel kujutab endast tavakeelt, -tähendusi; keel kui igapäevakasutus ja inimese kultuuriline pagas. Aktsepteeritud ja üldised „suhted märkide ja juba tuttavate tähenduste vahel,” milleta ei oleks võimalik lugema hakatagi. Kõne aga on tegevus, mille kaudu juba tuttavad suhted märgisüsteemis teisenevad, ja mis seetõttu märke ennast transformeerib nii, et tekib uus tähendus (lk 13). Kirjaniku eesmärk oleks niisiis juba tuttavad sõnad panna kõlama uuena; teisendada stabiliseerunud keelekasutust nii, et see moonduks väljenduslikuks (ja väljendusrikkaks).
„Keel juhib meid asjade enesteni kuivõrd ta on tähendustamine, ja mitte seetõttu, et tal on tähendus.” Keel on seega meie maailmas-olemisele tähenduse andmine pidevas tajumise protsessis. Tajutud objektil on kahte tüüpi seoseid mõistetavaga: 1) ta on kõigest tähendusvisand, mis nõuab seda fikseerivat kordamist, mille kaudu tagatakse objekti eksisteerimine; 2) ta on tähenduse prototüüp ja sellisena suudab üksinda anda edasi mõistetu tõelisust. Tõde asub maailma ja keele kohtumises. Sellisel liikumises tajutud objektide kaudu on meile tähenduslik maailm pidevas taasloomises: uuendus korduse kaudu; juba mõistetu ja settinu uuendamine. Keele kaudu tähendustame objekte, mis omakorda juhivad meie keelekasutust.
Seoses maailmatajumisega on oluline koht mõistel „stiil”. Kuigi kõne all on ennekõike kunstniku stiil, on see laiendatav inimese keelelisele olemisele üldiselt: „Stiil võimaldab tähendustamist.” „Inimene ja tähendus visandavad end maailma taustal stiili kaudu.” Võib öelda, et stiil on inimese kõige isiklikum tähendustamise viis, tema personaalne keelekasutus, see on inimese ja maailma intiimne kohtumine, kui nii võib öelda. Oluline on ka, et stiili ei tohiks mõista kui kindlat objekti, sest selles visandamises „ei ole ta veel mitte miski ja saab nähtavaks üksnes kunstiteoses” (lk 59). See on liikumine objektide ja keele vahel, nende kokkuviimine inimesele iseäralikul moel, st kõige põhilisemal moel nii maailma kui keele ümberkujundamine, uuendus. Stiili kaudu toimub maailma „korrastatud moonutus”, mis tähendab omakorda, et teoses saavutatud representatsioonid ei toimi juba aktsepteeritud ja stabiilsete väljenduse-sisu suhete kaudu. Eelkõige kehtib moonutus just institutsionaalse keele, ning mitte maailma ja objektide kohta, tähtis on uudsete suhete moodustamine, mille kaudu muutub loomulikult ka meie suhe maailma. „Seega taju juba stiliseerib, st et ta mõjutab kõiki keha või käitumise elemente vastavalt teatavale ühisele kõrvalekaldele juba tuttavast normist ...” (lk 60). Stiil, niisiis, fokusseerib ja ühendab meie laialivalguvad tajumise kõrvalekalded ja muudab nad ühtseks maailma kogemiseks, mille kaudu moodustub meile eriomane väljendusviis; meie maailmatähendustamise kord: meie kõne.

Iga tõde saavutatakse perspektiivi, vaatepunkti, tähendustamistegevuse ühte punkti koondamise abil. Tõde on seega ebakindel ja liikuv – muudetav. Objekti tähendus ei ole objekt. Siinkohal tuleb mängu tuua „teine”. Tema on see, kellele minu väljenduslik kõne on suunatud. Sest me tajume „teist” kui enda koopiat, ta on „teine mina”, kes käitub maailma objektidega samamoodi kui mina, tajub neid minuga sarnaselt. „... teine siseneb alati maailma ja meie enda kohtumispunktis.” Ta asub minu „väljal”. Teine on minu toimimise jaoks hädavajalik: kõne (ja isiksus) on võimalikud ainult „mina” jaoks, kelles peitub depersonalisatsiooni alge (lk 19). „Teine on seega üldistatud mina.” Me näeme teist tegutsemas endaga sarnaselt, ent samal ajal ei ole ta minuga identne, tema žestid on minu žestidest erinevad ja nendega sarnased; me jagame „ühist kehalist situatsiooni” (lk 139). Just siin tekib kommunikatsiooni vajalikkus: kui „mina” maailm lakkab olemast privaatne, kui maailma ja minu vahele lisandub „teine”; ja selles mõttes on juba tajumine väljenduslik – vajadus sünkroniseerida „teisega” „mina” vaatepunkt ehk tegutseda ühiselt.
Niisiis, kõne ei tekkinud maailmas, kus ei eksisteerinud kommunikatsiooni. „... peaksime arvestama kõnega enne tema väljaütlemist, vaikuse taustal, mis sellele eelneb, mis seda alati saadab ja milleta ta ei ütleks midagi” (lk 45). Ühise maailmale suunatud käitumiseta ei eksisteeriks kõnet, ja selles mõttes on kõne väljenduslik sama palju sõnade vahel kui sõnades endas, juba maailma tajumises: „Kogu taju ja ... iga inimkeha kasutus on juba algne väljendus. /--/ Taju sisestab selle, mis on väljendatud, märkidesse, ja seda mitte läbi eelneva konventsiooni, vaid väljendatu sujuva korrastuse ja konfiguratsiooni kaudu. See sisestab tähenduse, kus seda varem ei olnud ja seega ... taju seab sisse korrastuse ja rajab traditsiooni” (lk 78-79)

Just seoses traditsiooni, maailma, aja ja ajalooga mõistab Merleau-Ponty kõne ja maalikunsti põhilist erinevust: „Kirjanik on võimeline teostama end ainult juba väljakujunenud keeles, samas kui iga kunstnik kujundab iseoma keele” (lk 100-101). Seega kunst kui mineviku ületamine ja kõne kui mineviku mõistmine ja haaramine. Vaatame täpsemalt.
„... keele minevik ei ole mitte ainult ületatud minevik, vaid samas ka mõistetud minevik” (lk 101). Keelekasutus ei saa leppida lihtsalt uuendusega, ta peab omaks võtma tõed, mis on varemalt kinnistatud ja tänapäeva edasi kantud: „... antiiksete vormelite tõed ei ole illusioonid. Nad on väärad oma eitustes, kuid tõesed kinnitustes” (lk 100). Kirjandusteosed, teadused peavad integreerima uuendustesse mineviku tõed, neist aru saama, et neid ümber kujundada. „On olemas kriitiline, filosoofiline ja universaalne keelekasutus, mis väidab end asju esitavat nii nagu nad on – maalikunst aga transformeerib asjad maalideks –, esitavat kõike, nii keelt ennast ja ka teiste õpetuste keelekasutust.” (lk 101)
Merleau-Ponty räägib kaasaegsest kunstist kui katsest eitada kogu oma minevikku ja sellest üle olla, ent just nimelt seetõttu ei vabane ta sellest iialgi. „Tänapäeva maalikunst on suuteline ainult minevikku unustama” (lk 99). Vaid sel viisil on võimalik uuesti alustada. Kirjandus ja filosoofia seevastu kaasavad juba keele olemuse (viidata kogu keelele ja samal ajal maailmale) tõttu igasse uuendusse eelneva traditsiooni transformatsioonid. Edasi niisiis tuleks minna keele ja kunsti suhete juurde maailmaga.
Keele tähtsus seisneb asjaolus, et selle eesmärgiks on paljastada asi iseeneses ning liikuda edasi sellelt, mida öeldakse, sellele mille kohta öeldakse. „Ei ole piisav, kui iga sõna viitab tagasi kõikidele teistele sõnadele, mis on võimelised edasi andma sama tähendust, sest hetkel, mil sõna esitatakse, ei ole väljenduse ülesanne enam taandatav teistele sõnadele ega erinevusele nendest ...” Üleval viidatud tsitaadis on näha aga, et kunst transformeerib asjad maalideks. Kui ma õigesti aru saan, siis tähendab see, et maal esitab pigem iseennast kui viitab kujutatud maailmale ja päritud traditsioonile, eriti kaasaegne kunst, mis üritab end minevikust lahti rebida. „Esimene maal avab maailma, ent esimene sõna avab universumi” (lk 102).

Võib seega öelda, et keel kui väljendus ehk kõne koostöös settinud keelega ja viimast pidevalt uuendades on meie viis liikuda tõe suunas: „Kõne on meie vahend liikumaks tõe suunas, samamoodi nagu keha on meie vahend maailmas olemiseks” (lk 129). Keel muudab meie kehalise maailmasolemise jagatuks ja mõistetavaks – tõepäraseks; keel on meie taju jagatud väljendus ja olemine. Ma ei suutnud jõuda selgusele, kui suurel määral suudab seda teha kunst, ent mulle jäi mulje, et Merleau-Ponty seob viimase pigem isikliku tõe, olemis-kogemusega ja eneseväljendusega, mida kujundab inimese subjektiivne tajumise stiil. Inimene tunneb end keeles koduselt viisil, mida kunst kunagi pakkuda ei suuda.