It's Kind of a Funny Story
2010; lavastajad ja stsenaristid Anna Boden ja Ryan Fleck; osades Keir Gilchrist, Emma Roberts, Lauren Graham, Jim Gaffigan, Zach Galifianakis, Jeremy Davies, Viola Davis
7/10

Kui hullumajad - või vaimselt ebastabiilsete inimeste hoolekandeasutused - oleksid kõik sellised nagu siinses filmis, ei sooviks ilmselt ükski tervemõistuslik inimene minna välja hullumeelsesse ja ohtlikusse maailma. Nii soe, nii turvaline, nii sõbralik, nii ... niii ... armas lihtsalt. Aga ega kõik filmid peagi keskenduma ju hullumajade õudsele, represseerivale ja vägivaldsele küljele? Mõnes hullumajas võib ehk ka terveneda, mitte lihtsalt saada ravimeid täis topitud või lobotomiseeritud? Ehk mõnes haiglas ravitaksegi patsiente Armastusega? Craig on noor poiss, kelle isa on pannud talle peale nii suured ootused, et iga astutud samm tundub võimaliku eksimusena, mis rikub ära kogu ülejäänud elu. Ei saa pappi, ei saa naist, ei saa MTV "Cribsi" esinema ... Niisiis on pinge suur ja poiss mõtleb pidevalt enesetapule, seda küll sooritamata ja selle asemel hoopis otsejoones haiglasse sammudes. Nagu ikka, on hullumajas koos kirju seltskond inimesi, skisofreenikutest niisama depressiivseteni, aga kõik viimseni on sõbralikud, isegi arstid, eriti peaarst, kes julgustab, vestleb, lohutab ja, mis kõige tähtsam, avab inimeste tõelise mina, nende probleemid tõusevad sügavikust pinnale lihtsamini kui surnud kalad. Craigi õnneks on hullumajas ka Kaunis Tüdruk - muidugi, alati on kõige ebatõenäolisemates kohtades -, kellega saab flirtida ja kelle abil mured unustada ja Elada. Kõige magusama pala esitab aga siin Zach Galifianakis, kes on niiiii muhe ja heasüdamlik, et tema kurbust on võimatu taluda; Galifianakise kurbus saab muidugi esineda vaid koos huumoriga, kuid ta ei mõju naljakana-naeruväärsena; tema huumor on siin peaaegu traagiline. Teda ei saa enam päästa miski. Küll tahaks teda lohutada, öelda, et kõik saab korda, aga tegelikult ei saa, sest, huvitaval kombel, asuvad seal väljas need halvad inimesed, eelkõige tema naine, kes ei mõista ega tahagi. Niisiis on siin just hullumaja see pelgupaik, kus kõik on korras, väljas on see "tõeline hullumaja". Huvitav ümberpööramine muidugi. Aga kokkuvõttes hea armas ilus ja vahel ka nukker film.

Four Lions
2010; lavastaja Christopher Morris; stsenaristid Christopher Morris, Jesse Armstrong, Sam Bain, Simon Blackwell; osades Kayvan Novak, Nigel Lindsay, Riz Ahmed, Adeel Akhtar, Preeya Kalidas, Mohammad Aqil, Craig Parkinson
7/10

Teha komöödia neljast džihaadivaimustuses ebakompetentsest moslemiterroristist tundub olevat üsna ohtlik idee - kes teab, kes seda tõsiselt ja solvavalt võib võtta. Eriti kuna sellel võibki ehk olla üsna tõene tagapõhi. Kui palju on neid terroriste, kes tegelikult ei tea midagi, mis nad teevad, "kuulavad ainult oma südant", nii nagu keegi neile ette on kirjutanud - kas džihadistid, kes valmistuvad enese õhkulaskmiseks, ainult kardavad jumalat või mõnikord ka mõtlevad? "Neljas lõvis" ei tee nad tegelikult kumbagi - niisiis on algseks plaaniks õhku lasta mošee, et teisi uskujaid lahingusse egutada. Kuid mis on siis nende ideaaliks, kui nad isegi jumalat ei karda? Nimi, pelgalt nimi, mis loob ühise vaenlase. Selle nimega võitlemise taustal võib tegelikult teha ükskõik mida, süümepiinu tundmata (nt kuulata "Dancing in the Moonlighti" lõhkeaineid täis bussis ja tantsida ja nautida...). Õigupoolest on kõik neli võitlejat juba inglased; aktsent on omandatud ja ühiskonda sulandutud - mitte keegi ei pea neid terroristideks, nad ei ole mitte keegi. Ja selles ehk on samuti probleem - kui ainult saaks ennast õhku lasta, et leida tunnustus (ennast hävitada tunnustuse nimel). On vaenlase nimi ja tunnustusvajadus, rohkem ei ole vajagi, et end vastavalt riietada mutantkilpkonnaks, jaanalinnuratsanikuks, meemonsteriks ja klouniks, kel pea kostüümipersest väljas, ning minna Londoni maratonile jooksma, pommid kaenla all tilbendamas. (Snaiperite vestlus katusel, kui nad üritavad õiget tüüpi tabada, on muidugi sarnane nool uskmatute kompetentsuse pihta). Muidugi lõhkevad austatud sõdurid väga suvalistes ja mõttetutes kohtades, tehes surmad kostüümidevääriliseks. Ahjaa, episood lambaga on samuti tõsiselt märterlusevääriline ("ka lamba otsa komistamine on märtrisurm!"). Igatahes, kui keegi on näinud "Monkey Dusti", milles noored islamipoisid alatiselt revolutsiooni kavatsevad ja samal ajal jalkat vaadates fish'n'chipse mugivad, ja on ka meeldinud, siis on see just õige film.

Coraline
2009; lavastaja ja stsenarist Henry Selick; osades Dakota Fanning, Teri Hatcher, John Hodgman, Jennifer Saunders, Dawn French, Keith David, Robert Bailey Jr, Ian McShane
7/10

Henry Selicki stiil meenutab paljuski Tim Burtonit: veidrad karakerid, rikas visuaalne maastik, sürreaalsed sündmused ja, loomulikult, kohtumised teise, võõra maailmaga (mis on tihedalt seotud siinsega). Seos ei ole nende kahe vahel sugugi meelevaldne, on nad ju koostööd teinud ka "Nigthmare Before Christmasi" kallal. Olen enne kirjutanud, et Burtoni kõige humoorikamasse stseeni imbub sisse mingi õuduse ja kurbuse moment. Nii on lood ka "Coraline'iga", mille nimitegelane satub väikese ukse kaudu toa seinas paralleelmaailma, mida asustava "Teised": Teine Ema, Teine Isa jne. Selles teises maailmas tundub alul olevat kõik "õige", ema on lahke, isa on loominguline ja rõõmus ja - mis kõige tähtsam - kõik nimetavad teda ka Coraline'iks ("pärismaailmas" kutsutakse teda pidevalt kui Caroline): seega, teine maailm on tegelikult õige maailm, mille taustal päris-elu tundub olevat vale, mille peab ületama ja millest tuleb põgeneda; päris ema on kuri/vale ema. Just sellelt pinnalt saab tekkida mõlemasse maailma õudus ja hirm, mõlemad on üheaegselt reaalsed ja ebareaalsed; tavapärased tegevused ning tegelased saavad juurde ebaharilikkuse ja mõistetamatuse dimensiooni. "Coraline" on praegu vohavate menu-joonisfilmide kõrval tõeline õudusfilm; see ei tähenda, et ta oleks läbinisti hirmutav ja õõvastav, ei, enamjaolt ikkagi lõbus kogemus, kuid, nagu öeldud, selles lõbususes on tuntav värin, mis võib selle alati rikkuda. Loomulikult peab laiale publikule tehtav film siiski järgima teatud aktsepteeritud reegleid ning seetõttu jääb ta natuke liiga tavapäraseks, kuid kokkuvõttes hea värskendav muinasjutt värvikate tegelaste ja dialoogiga.

London Boulevard
2010; lavastaja ja stsenarist William Monahan; osades Colin Farrell, Keira Knightley, Ray Winstone, David Thewlis, Anna Friel, Ben Chaplin, Eddie Marsan
7/10

Peaaegu kõik arvustused, mida olen lugenud, kritiseerivad filmi süžee puudulikkuse ja "augulisuse" põhjal: kuidas võis "The Departedi" eest Oscari võitnud stsenarist valmistada taolise supi, mille üksikud fragmendid seostuvad omavahel niivõrd lõdvalt ega moodusta seetõttu terviklikku narratiivi; miks tundub film olevat juhuslike sündmuste reastus, millel kokkuvõttes ei ole terviktähendust? Äsja vanglast vabanenud Mitchell satub juhuslikult tööle pagenduses filmistaari juurde, armub temasse juhuslikult; astub juhuslikult konflikti julma gängsteri Gantiga, mistõttu tapab juhuslikult nii mõnedki juhuslikud inimesed. Kogu see juhuslikkuste jada tulenebki sellest, et Monahan ei näita vaatajale põhjuseid, ei joonista üksikasjalikult välja tegelaste käitumismotiive ja sündmuste seoseid, vaid keskendub (pealtnäha) kõige pinnapealsemale: stiilile ja (filmi)keelele. Sündmustejada põhjuslikkuse väljaselgitamine jäetakse vaataja hooleks. Esiplaanile kerkivad selle asemel valjult energiline soundtrack, intensiivsete episoodide-fragmentide esitamine, tegelaste käitumine ootamatutes situatsioonides - "London Boulevard" toimib selles mõttes kui plahvatus, energiline laks vastu vahtimist, mis jätab vaataja mõtlema, mis nüüd juhtus ja miks. Episoodid janunevad seletuse järgi, aga seda ei tule. Ülesehitus põhineb emotsioonidel, mitte ratsionaalsusel, väljendusel, mitte sisul. Väljenduseks on karmide gängsterithrillerite stiil, kuhu kuuluvad - ja mis esmalt vaadates "LB-ga" seostusid - nt "Get Carter" ja "Point Blank". Siin on loomulikult ära kasutatud kõik selle žanri klišeed, kuid tehtud seda volüümi sellise põhja keeramisega ja intensiivsusega, et need ei tundu kulunud ega aegunud, vaid pigem edasiarendused, võimendused stiilipuhtuse seisukohalt. Monahan kõnnib siin tõesti väga libedal pinnal, tõstes esile vaid tipu, mis laseb aimata, et siin lihtsalt peab mingi põhjus olema, kuid palju tervislikum viis "LB-d" vaadata on keskenduda välisele, pinnalisele, misjärel just selle rikkalikkusest kerkib sügavus: särav žanrifilm, millele soovi korral võib juurde lisada nii mõnegi eksistentsiaalse mõtiskluse.

Observe and Report
2009; lavastaja ja stsenarist Jody Hill; osades Seth Rogen, Anna Faris, Ray Liotta, Michael Pena, Celia Weston, Collette Wolfe
7/10

Mingil juhul ei ole tegemist meeldiva filmiga: kõik tegelased on kirjutatud ja mängitud eemaletõukavateks väikesteks parasiitiseks, kes üritavad oma eluga toime tulla teisi närides ja mäludes. Ainukesed heatahtlikud tegelased on liiga lollid, et selles karmis kaubanduskeskusemaailmas hakkama saada. Seth Rogen on üks viimastest: vähese taibukusega õnnistatud bipolaarse häire all kannatav turvamees Ronnie, kelle eluunistuseks on saada tõeliseks politseinikuks. Mure on ainult selles, et ta taipab politseitööst vaid seda, kuidas asju ja inimesi lõhkuda ning õhku ja maha lasta. Ühel päeval (ja järgmistelgi) jookseb marketis ringi paks keskealine valge mees ning näitab "maailma kõige ilusamale tüdrukule" (Faris) oma peenist - Ronnie asub loomulikult koheselt kaitsepositsioonile (tõsiselt naljakas episood, milles Ronnie üritab teisi veenda probleemi tõsiduses, korrutab ta Brandile: he's gonna kill you, he's gonna so fucking murder you ...). Asjasse sekkub ka "tõeline" politseinik (Liotta), kellest saab nii Ronnie iidol kui vihavaenlane - ta on Ronniel ees igal pool, kui see tahab kellegi maha lasta või läbi peksta. Film on põhimõtteliselt Ronnie katse joosta läbi seina, läbi selle müüri, mis eraldab teda "normaalsest" maailmast, milles ta oleks austatud ja vajalik - arvestades Ronnie vägivaldset meeleseisundit ja pettekujutelmi oma supermani-omadustest, ei tohiks seda mitte kunagi juhtuda. Vahepeal tundubki, et Ronnie hävitatakse täielikult, kuid siis kohtab mees oma liputajat ... algab tagaajamine "Where is My Mindi" saatel, mis, jällegi, on filmi tähtepisoode ning mille lõpus Ronnie lihtsalt julmalt tulistab liputajat ... ning saavutab sellega kõigi austuse, ja võidab tüdruksõbragi. Niisiis, järgides oma vägivallatsemist ja peaga vastu seina jooksmist, tunnistatakse Ronnie lõpuks normaalseks, võetakse vastu ühiskonda, mis, nagu võib järeldada, koosnebki taolistest ohtlikest jobudest. Kui algul tundus, et lollus takistab neil tegelastel läbi lüüa, siis oli tegelikult seda vaja vaid võimendada, et mitte näida veider. "Observe and Report" on järjest juba teine vaadatud film, milles idiootsus mängib tähtsat rolli, ent erinevalt "A Simple Planist" on siin see läbilöömise tingimus. Kes küll etendaks karjale idiootidele idioodi rolli? Tundub, et ei olegi enam võimalust.

A Simple Plan
1998; lavastaja Sam Raimi; stsenarist Scott B. Smith; osades Bill Paxton, Billy Bob Thornton, Bridget Fonda, Brent Briscoe, Gary Cole
7/10

Kolm meest lähevad metsa ja leiavad allakukkunud lennuki ning sellest 4,4 miljonit dollarit; loomulikult toimub tegevus väikelinnas, kus mitte miski ei jää saladuseks. Niisiis, lihtsast plaanist, mille kohaselt üks meestest (kõige haritum, st ainukesena koolis käinud Hank) võtab raha enda hoolde kuni on selge, et seda keegi otsi, misjärel hunnik pappi ilusasti ja rahulikult kolme peale võrdselt ära jagatakse. Alguses tundub, et Hank on meestest ka kõige arukam ja ausam - tahab ta ju alguses koti isegi politseisse viia -, kuid mida aeg edasi, seda jõhkramaks ja salakavalamaks ta muutub. Jacob, Hanki vend (suurepärane roll Thorntonilt, kes eelnevalt ka "Sling Blade'is" tõestanud, et oskab natuke arengus mahajäänuid kehastada), usub siiralt, et see rahahunnik teeb ta õnnelikuks: unistus tagasi osta oma isa farm, teostada iseennast. Lou on lihtsalt kohalik möllumees ja alkohoolik, kel on ükskõik mis ja kus, peaasi, et siit minema. Hankil on varrukast võtta ka veel lapseootel naine, kes suudab mehe tegema panna kõike, mis ta ütleb. Ahnus kasvab ja kasvatab hambad, küüned pole ammu maniküüri näinud; koostöös külmaga jäätab Hankigi arukuse, mistõttu ta tapab kõik, mis rikkusele ette jääb. Ühesõnaga, haritud ja arukas, on Hank lõpuks veel juhmim kui ta vend; õigemini, mis papp paljastab, on see, et tegelikult on kõik rikkusega kokkupuutudes võimelised muutuma õelaks idioodiks, kes ei arvesta kellegi teise tunnetega. Sest nii on hea hariduse saanuid õpetatud: tuleb teha absoluutselt kõik, et ennast "teostada", ja seda võimalikult vähese vaevaga (haridus on juba piisav vaev!). Ainult idioot suudab helendavast kullast kõrvale vaadata - ja selle eest tuleb end ohverdada, vastasel juhul tapetakse teiste poolt; ainult ohverduse kaudu jõuab sõnum kohale; (karistamatu) tapmine ei lähe kellelegi korda. Do you ever feel evil? Ainult idioot suudab ühiskonna reeglitest sügavamale vaadata; aga selline ongi ju tema roll - peegeldada meie kurjust, muuta meid õnnelikuks, panna meid arvama, et teeme õigesti, meid lunastada, kuigi kõik kuritööd on juba korda saadetud, süütud tapetud, võime ikkagi rahuliku südamega edasi elada, sest välised kurja tingimused on hävitatud.

Mary Reilly
1996; lavastaja Stephen Frears; stsenarist Christopher Hampton; osades John Malkovich, Julia Roberts, George Cole, Michael Gambon, Glenn Close, Michael Sheen, Ciaran Hinds, Bronagh Gallagher
7/10

I am the bandit. He is merely the cave in which I shelter.

"Mary Reilly" puhul on tegemist Jekylli ja Hyde'i loo ümberjutustusega teisest vaatepunktist, doktor Jekylli ilusa ja õrna teenijanna silmade kaudu. Jutustuse (Valerie Martini romaanist) filmiks muutmise käigus on ilmselt küll palju sellest positsioonimuutusest kaduma läinud, lisandunud on vaid üks tähtis tegelane, kes tunneb kaasa Jekyllile ja kardab Hyde'i, ent kokkuvõttes armastab neid mõlemaid. Julia Roberts esitab kartlikku, kuid samas enda heaolu jaoks liiga nuuskivat (st julget?) noort naist piisavalt veenvalt, pidevalt kaheldes, kuid siiski jätkates, suutmata ennast takistada samamoodi nagu hea doktorgi. Julia suured silmad on täis hirmu ja armu vastavalt pilgu objektile. Aga tõeliseks vaatamisväärsuseks on filmis John Malkovich, kelle doktoripilgus on juba küllalt kurjust, et lasta aimata härra Hyde'i kohalolu, kusagilt hingesügavusest pinnale immitsemas; ning samas on härra Hyde'i tapvas-julmas olekus tunda seda armastust, mis paneb teda sooritama oma viimast tegu. Malkovich ei saavuta suurepärast kahestumiseffekti mitte koletist ja doktorit radikaalselt teineteisest lahutades, vaid näidates ühte teises, näidates, et Jekyll-Hyde on üks ja sama inimene - mis on palju hirmutavam kui kusagil seal ringihulkuv koletis: ta on siin, minu sees. Kolmandaks vaatamisväärsuseks peab mainima Udu: kogu tegevus on maetud nii tihedasse uttu, et mõnikord on raske eristada, kes kõnnib ja kus kõnnib; ei ole näha ehitisi taustal, tänavad on justkui tiigivesi hommikujaheduses, nii et tundub nagu tegelased hõljuvad suutmata leida kindlat pinda jalgade all, tunnetamata iseennastki. Aga selles ju tegelikult mõte ongi: see Udu ja Pimedus, mis pesitsevad igas inimeses ja mida me kõik kardame; mis ähmastab meie piire ja muudab kindla sammu kobavaks lonkamiseks. Kostüümidraamade meistril Stephen Frearsil on õnnestunud luua piisavalt kahetine atmosfäär, mis lubab ses elutseda nii doktoril kui koletisel - ja loomulikult nende piinatud armsamal; olen tänulik selle eest, et ei ole mindud sirgjoonelise (koletis)õudusfilmi teed.

Thief
1981; lavastaja ja stsenarist Michael Mann; osades James Caan, James Belushi, Robert Prosky, Tuesday Weld, Willie Nelson, Dennis Farina
7/10

Enamasti ei suuda ma suhestuda kaheksakümnendate filmide atmosfääriga, selle eksimatult äratuntava muusikalise taustaga ja tumeda, robustse pildiga. "Thief" kuulub kogu oma välimuselt sellesse kategooriasse, aga on ka piisavalt palju, mis tal hästi ja isegi suurepäraselt välja tuleb. James Caan mängib Franki, osavat ja karmi ja (teiste) reeglitest mitte hoolivat varast, kes seob end suure raha teenimiseks bossiga, et teha vaid üks töö, mille abil terve ülejäänud elu ära elada. Boss muretseb talle maja, lapse (kui Frankil on lapsendamine ebaõnnestunud) ja rahateenimisviisi - ühesõnaga kõik. Ja loomulikult ei taha boss teda enam vabaks lasta. Kõik, mis Frankil on, kuulub bossile. Algselt vaba mees on seotud nii naise, lapse kui kindla elukohaga (mis oli tema unistus vabadusest), kuid lisaks ka mehega, kes kõike jälgib ja kontrollib, mida mees teeb. Caani karmus ja sirgjooneline võitlus vabaduse saavutamise nimel, enese reeglite kehtestamise nimel on filmi nauditavamaid elemente. Kahju, et ta enamasti vaid kõrvalosades ja vanana on esinenud (või vähemalt mina teda näinud). Mis teha kui vabaduse-iha hakkab vabadust piirama? Loomulikult kõik hävitada, õhku lasta ja tappa. Nii Frank kui kogu film on selles suhtes täiesti halastamatud: ei mingeid moraalseid dilemmasid, kuidas oleks kõige õigem elada; lihtsalt on teada, kuidas ei saa elada - ning selle vastu tuleb kõige täiega võidelda. Vabastav karm krimifilm, mis loob kahe tunni jooksul piiranguid, reegleid ja norme, et need lõpuks lihtsalt õhata. I am the last guy in the world that you wanna fuck with.

Shock Corridor
1963; lavastaja ja stsenarist Samuel Fuller; osades Peter Breck, Constance Powers, Gene Evans, James Best, Hari Rhodes, Larry Tucker, Chuck Roberson, John Matthews
7/10

Johnny Barrett on noor vihane ajakirjanik, kes teeb kõik, et võita oma elukutse ihaldatuim preemia, Pulitzeri auhind. Võimalus avaneb, kui hullumajas jääb lahendamata mõrv: Johnny laseb ennast segaseks tunnistada ja sisse kirjutada, et saaks rahulikult tunnistajaid üle kuulata. You've gotta' be crazy to want to be committed to an insane asylum to solve a murder. Probleem on aga selles, et hullumeelsed ei ole just kõige kindlamad ja avameelsemad tunnistajad; maailmast eraldatud (nii füüsiliselt vaimuhaiglas kui mentaalse seisundi tõttu) tegelevad nad kõige muu kui sinu küsimustele vastamisega, näiteks öiste ooperilaulmistega, ku klux klani asutamisega, lahingute organiseerimisega jne. Ainult et KKK-d asutab neeger ja last ootab mees. Kõik on kas ülekeeratud või ümberpööratud, õigemini niivõrd üle vindi keeratud, et lõpuks on murdumine vältimatu - neeger hakkab vihkama neegreid ja Johnny, kes sai haiglasse tänu sellele, et väitis oma armukese olevat oma õe, kelle vastu ta sügavat seksuaalset iha tunneb (diagnoos: erotic dementia), hakkabki armastatus nägema õde ja tundma vastikust tema puudutuste vastu (ehk on ka põhjuseks tema eksirännak nümfomaanide osakonda, kus ta korralikult läbi materdatakse). Johnny hüppab ettevalmistuseta tundmatusse ning tal ei lootustki väljuda iseendana; ta hakkab nägema hallutsinatsioone, muutub paranoiliseks ja järk-järgult kaotab oma kõnevõime (esmakordselt ei suuda ta rääkida peale elektriravi). Kogu filmi vältel kuuleme Johnny sisemonoloogi, mis kinnitab, et tegelikult on ta terve mõistuse juures, lahendab ikka veel oma mõrvalugu ja kõik läheb hästi. Kuna lõpuks on just küsimus who killed Sloan in the kitchen? see, mis ta lõplikult hulluks ajab, võiks mõrva lahendamine olla ehk paremini ja keerukamalt välja arendatud, aga võib-olla ongi vajalik, et asi püsiks taustal kinnisideena, kättesaamatu ja ohtlikuna. Sest peale lahendamist ei suuda Johnny enam üldse kontakteeruda, erootilisest võlts-dementsusest on saanud katatooniline skisofreenia. Ja räägivad kõik teised, ümbrus, müra, ka sisemiselt on Johnny kadunud.

Mimic
1997; lavastaja Guillermo del Toro; stsenaristid Matthew Robbins ja Guillermo del Toro; osades Mira Sorvino, Jeremy Northam, Josh Brolin, Giancarlo Giannini, Alexander Goodwin, F. Murray Abraham, Charles S. Dutton
7/10

Teadlased loovad geneetiliselt muundatud putuka, et võidelda keemilisele kontrollile allumatute surmavat viirust levitavate prussakatega; uus putukas - sobivalt nimetatud Judas - on disainitud steriilsena ja mõistetud surma kuus kuud pärast ellu äratamist. Loomulikult ei lähe evolutsioon rada mööda, mis teadlased ennustavad laborikatsete põhjal; looduses on teised tingimused ja liikidel on arengus samuti oma sõna öelda, mitte ainult keskkonnatingimustel. Niisiis arendab uus putukaliik endas välja mimikri-oskuse imiteerida inimest - oma peamist looduslikku kiskjat - ja otsustab kasvada ka tema suuruseks, omandades nii putuka kui inimese füsioloogilised omadused. Väga, väga tavapärane süžee ja lõpplahendus, sisaldades nii lõpukolli kui õnnelikku perekondlikku taaskohtumismomenti üleva muusikaga. Aga siin ei ole oluline, mis juhtub, vaid kuidas juhtub. Del Torole meeldib asetada lapsi silmitsi koletistega, sest nemad on ainsad, kes koletisi mõistavad, kes suudavad orienteeruda koletiste pimedas maailmas; täiskasvanute jaoks on toimuv õudne ja vastikusttekitav, kuid laps suudab tänu oma fantaasiale (mille abil ta taolisi olukordi pidevalt ette kujutab) ainukesena mõista, mis seal toimub. Väike poiss Chuy kutsub end röövinud putukkoletist Funny-Shoes-Man ja lõpuks ka lihtsalt Friend. Täiskasvanud on need, kes peavad hirmu tundma, vaadates ja kogedes, mida laps on välja mõelnud. Niisiis meid saadetakse limastesse ja pimedadesse allmaaraudteetunnelitesse vähimagi pääsemislootuseta vastamisi meie eneste tekitatud hirmudega. Koletisedisainerid on siin hirmude elluäratamisega teinud suurepärast tööd, luues mantliga inimkujutise, kellest koorub välja hiiglaslik Juudas-putuk. Koostöös pimeda allmaailmaga on mõju võrrelda "Alieni" laevaatmosfääriga: otse koletise kõhus - ja sind seeditakse vaikselt.

The Square
2008; lavastaja Nash Edgerton; stsenaristid Joel Edgerton ja Matthew Dabner; osades David Roberts, Claire van der Boom, Joel Edgerton, Anthony Hayes
7/10

"The Square'i" pealkiri võiks vabalt olla "Jada õnnetuid juhtumisi", aga see ei oleks ilmselgelt samavõrd ligitõmbav ega ka sobiv filmi tumedate ja masendavate toonidega. Põhimõtteliselt võib filmi vaadata kui tavalist moraalijutustust, mille järgi hea ei saa kunagi tuleneda kurjast. Pahandused sünnitavad vaid uusi pahandusi. Raymond on petab oma naist Carla Smithiga (esimene pahategu), kelle abikaasa on pööningule peitnud suure hulga sularaha; koos otsustavad armunud hunniku pappi ära varastada (teine pahategu) ja loodavad, et sellega ei kaasne suitsevaid kaheraudseid (vale-järeldus, sest eeldused on valed). Kohe järgneb esimene õnnetus: majas, mille rüüstamise nad korraldavad, magab abikaasa ema ja põleb sisse. Lihtsa varguse kaastulemiks on nüüd mõrv ja kõik läheb *****. Hästi see lugu lõppeda ei saa, on kohe algusest teada, ja võiks rikkuda filmi vaadatavuse. Aga säilib lootus, kuna tegude põhjuseks on ju armastus, mis peaks ületama kõik takistused. Kuid järjepidevalt kustutatakse nii tegelaste kui vaatajate lootused ja kaevatakse mõlemad nii sügavale auku, et ... Tegelikult jääb siiski püsima lootusesäde, sest, kuigi rahatu ja üksinda, kõnnib Raymond (ekraani)ööpimedusse elusana, jahtima uusi võimalusi. Killustunud elud annab teistmoodi uuesti kokku sulatada, ja inimesed jäävad armastama - nii vigu, kuritegusid kui ka ilu.

13
2010; lavastaja Géla Babluani; stsenaristid Géla Babluani ja Greg Pruss; osades Sam Riley, Jason Statham, Mickey Rourke, Ray Winstone, Michael Shannon, Alexander Skarsgard, Emmanuelle Chriqui, David Zayas, Ben Gazzarra, 50 Cent, Gaby Hoffmann
7/10

Enamiku vaatamisajast oli mul õnn olla unustamise ohver, ma ei mäletanud täpselt, mis juhtus algses "13 Tzametis", sündmuste edasine käik jäi üldjuhul häguseks ja mina ootusärevaks. Aga tagasivaatavalt, stseenid juba nähtud, oli "13" algversiooni pea täielik koopia. Kas ameeriklased vihkavad tõesti nii palju subtiitreid, et kõik vähegi edukamad Euroopa filmid peab ümber tegema hollywoodi keeles? Ilmselt on aga asi hoopis tuttavates nägudes, staarides (keda siin jagub kuhjaga), kelle peale võib kindel olla. Minu jaoks töötas asi kuidagi vastupidi: suured staarid panduna taolisesse närveõgivasse higisesse olukorda tundusid kuidagi liiga kindlad; nad teavad, et pääsevad - olgugi et filmis võib neile kuul ajudesse sattuda, on tunnustatud linaloo remake'is osalemine garantii kuulsuse jätkumiseks, tee vaatajate rahakottidesse taaskord avardub (Rourke'ile on lubatud pea ainuke helge hetk filmis, tantsides ja rikkana lahkuda tapaareenilt ja vangistusest turvalisse vabadusse). Hea meel on loomulikult sellest, et originaali lavastaja-kirjutaja on kaasatud USA versiooni tegemiseks, mistõttu film ei ole siiski oma põhiolemust kaotanud. Nii et kui vaadata seda eraldi, eelnevat teadmata, ei ole kogemus sugugi halvem, või õigemini, on sama laastav, siseruumihirme loov, väljapääse blokeeriv püstolitoru-peas-kogemus kui Prantsuse versioon. Lihtsalt, "teistkordsel" vaatamisel on osa filmi hävitavast energiast kadunud, jäänud koopiamasinasse. Lootus juhuse kaudu teenida suur rahasumma on vist küll kõigil peast läbi käinud. Selle nimel üks öö vägivalda, hirmu, surma kogeda ei olegi ehk nii suur õnnetus? Kahjuks aga ei mängi lõpptulemuses juhus suurt rolli, sest mängijad ei ole need, kes otsustavad. Lõpus on trummel kuule täis, kuid relv on sattunud "juhuslikult" panustaja kätte.

Dark Star
1974; lavastaja John Carpenter; stsenaristid John Carpenter ja Dan O'Bannon; osades Brian Narelle, Dan O'Bannon, Cal Kuniholm, Dre Pahich
7/10

"Dark Star" on kindlasti üks veidramaid ja jaburamaid ulmekaid, mida ma näinud olen; ja seejuures ei ole ta väljenduslikult otsekui komöödia, vaid võtab kõiki oma tegemisi äärmise tõsidusega. Neli habetunud ja räämas meest istuvad kossmoselaevas, triivivad tühjuses ega tea, mida nad tegema peavad; nad suitsetavad kanepit, mölisevad niisama, ootavad kokkupõrkeid millegi suurega - neli hipit paisatud avakosmosesse. Nad korjavad peale veidra tulnuka, kes näeb välja nagu rannapall, kes piiksub nagu hiir ja kõdistab rõõmsalt nagu väike tüdruk, teadmata, et ta kellelegi kahju võiks teha. Tuleb välja, et tal olid vaid gaasid (nojah, mis probleemid täis puhutud pallil ikka saavad olla?). Elu ja surma heitlus kummipalliga. Fantastiliselt naljakas. Aga ka kommunikatsioonivaegus. Nali ja katastroofid mõlemad tulenevad samast asjaolust. Mis on veelgi huvitavam: meeskond on kamp suvalisi hipisid, kes peavad lootma targa tehnoloogia peale. Kui inimene suudab ehitada endast nutikamad arvutid, on tal õigus puhata ja manduda, suitsetada ja jalad seinale visata. Kosmoselaev juhib neid läbi universumi ja peab seejuures iseend rumalana näitama, lihtsalt, et inimesed samuti temast aru saaksid. "Anna mulle lihtsalt midagi õhku lasta ja ära targuta!" Ja siis tahab intelligentne pomm end õhata. Rääkiv pomm. Järgneb tõsiselt naljakas ja tõsiselt hirmutav kõnelus pommi ja inimese vahel. Nad räägivad filosoofiast. Nad räägivad elu eesmärkidest. Nad räägivad cogito ergo sum'ist. Ja kui inimene ei suuda sellest kaugemale mõelda, saab intelligentne pomm aru, et just tema on intelligentne, ja käitub veenmisest ning fenomenoloogiast hoolimata oma parema äranägemise järgi. Sest inimene enam ei tea, mis tegema peab. Inimene tahab surfata.

Agora
2009; lavastaja Alejandro Amenabar; stsenaristid Alejandro Amenabar ja Mateo Gil; osades Rachel Weisz, Max Minghella, Oscar Isaac, Ashraf Barhom, Michael Lonsdale, Sami Samir
7/10

"Agoraa" on Vana-Kreeka kogunemis-, kaubandus- ja arvamusplats. Kodanikud (ehk "vabad mehed") tulevad kokku ja vahetavad esemeid ning (elu)tõdesid. "Agoras" on platsi keskele asetatud naine, filosoof Hypatia, kes elas Aleksandrias 4.-5. sajandil pKr, ehk ajal, mil kristlus oli tõusmas ametlikuks religiooniks. Hypatia ümber tiirlevadki kolm religiooni, kolm tõde: kristlased, "paganad" ja juudid. Kolm tõde, mis kõik püüavad allutada neljandat - filosoofiat - ja teineteist ning asuda ise ajaloolise subjekti positsioonile, mis kõik tahavad öelda "meie" kõigi teiste nimel ja arvelt. Ajalugu kui sõda, lahing, mille võitja otsustab nii mineviku, tuleviku kui oleviku, aga ka igaviku (millal hakkas Maa tiirlema ümber Päikese?). Kui lihtsustada ja üldistada, võime (?) siin liigitada juutluse mineviku, paganluse oleviku ja kristluse tulevikuna, mis kirjutab eelmised oma käekirjas üle, "ristib". Ja loomulikult on filosoofia igavik, mis teab tõelist Tõde. Maa on kogu aeg ümber Päikese tiirelnud. Kui filmis (ajaloolise täpsuse huvides) asub domineerima kristlus, siis filmi "meie" on sisse kirjutatud Hypatiasse, filosoofiasse, igaviku teadjasse. "Meie", tänapäeva inimesed, teame, et kõik religioonid eksivad, "nemad" on kõigest kamp riiakaid ebausklikke (nagu R. Ebert ütles, et "Agora" tegeleb probleemiga ebausu ja teaduse vahekorrast [mis hetkest saab religioonist ebausk? loomulikult teaduse seisukohalt vaadates]). "Meie" võime äratada ellu mineviku tõdesid (mis veidral kombel valitsesid (?) maailma mitu tuhat aastat), kuid ainult selleks, et neid ümber lükata. Filosoofia ei kasuta vägivalda, ei hakka vastu, laseb end tappa, sest juba 2000 aastat tagasi ta teadis, et kõik ongi nii, nagu tema ütleb, et tema - tõde, teadus, tarkus - taassünnib "meis".

Mr. Nobody
2009; lavastaja ja stsenarist Jaco Van Dormael; osades Jared Leto, Sarah Polley, Diane Kruger, Rhys Ifans, Juno Temple, Toby Regbo, Natasha Little
7/10

Nemo Nobody on maailma vanim inimene, seda aastal 2092, mil kõik inimesed on saavutanud surematuse. Põnevusega oodatakse viimase sureliku hääbumist ehk hetke, mil inimkond võib selja taha jätta kõik vaevad ja kannatused: edasipidi ootab vaid õnnelik igavene paradiisielu. Nemo arvab aga, et ta on alles noor elujõuline mees, kes on abielus, lastega, kelle kogu elu ootab alles ees - ühesõnaga, ta on vales kohas, ja ajas. Kui film hakkab rajama teed läbi Nemo mälestuste, selgub, et neid on kuidagi liiga palju: ta on korraga abielus kolme naisega ja samal ajal vaid ühega. Niisiis, lisaks sellele, et ta ei eksisteeri siis, kui tema mälestused, eksisteerib ta lisaks mitmes (mälu?)ajas korraga. Samal ajal kui ülejäänud inimkonnal on üks ja ainus sirgjooneline lõputu aeg, on tema käsutuses mitu aja-ruumi-dimensiooni. Kui ülejäänud inimkonnal ei ole kunagi võimalust saavutada oma elu täiust, saavutab tema seda igal hetkel. Iga hetk eksisteerib korraga. Valikuid ei ole vaja teha, sest kõik toimub nii, nagu neid ei oleks kunagi tehtud. Kui mitte aru saada, mis on reaalsus, siis ei ole ka väljamõeldist, eksole? Reaalsusena tuleb lihtsalt kinnitada see, mis on kõige meeldivam: on võimalus tagantjärele valida, mis ma tegin; ma teen praegu kunagist, eksisteerin hetkel vaid seal, kuigi teades, mida mäletab surev vanamees, kes olen mina. Simulatsiooni jõud: kui reaalsust (st väljaspoolset toetuspinda) ei ole, siis on kõik reaalne. Iga kujutluspilt ja unistus saab teoks, sest ainus, millele toetuda, on tema ise. Kui ülejäänud inimkond jääb oma surematusse lõputult ootama ja kunagi rahuldust saavutamata, siis Nemo saavutab oma täiuse alati. Ja peale surma pöörab irvitades selja surematusele. Tema, surelik, elab kõikide surelike elu. Mr. Nobody = Everybody.

You have to make the right choice. As long as you don't choose, everything remains possible.

Karmid ajad

Harsh Times
2005; lavastaja ja stsenarist David Ayer; osades Christian Bale, Freddy Rodriguez, Eva Longoria, Chaka Forman, Tammy Trull, J.K. Simmons
7/10

Christian Bale on taaskord psüühiliselt ebastabiilne vägivallatseja, ainult nüüd puudub koomilisus ja iroonia - on jäänud vaid möödapääsmatu vajadus, tung tappa, kui asjad halvemuse poole pöörduma hakkavad. Bale mängib Jim Davist, sõjast "karastatud" karmi tegelast, kes saabub Los Angelesse eesmärgiga hakata tööle politseinikuna ja seeläbi teenida välja elamisluba oma mehhiklannast armastatule. Mike Alonzo (Rodriguez) on töötu tavaline kutt, kes asub koos Jimiga retkele läbi LA tänavate juues, savu suitsetades, "tööd otsides", laamendades, pekstes ja igasugu muid illegaalseid tegusid korda saates. Loomulikult ei saa kõik minna plaanipäraselt ja Jimi paanika/vägivallahood pööravad kõik segi ja tüürivad filmi vältimatult traagilist sihti mööda lõpuni. Terve filmi aeg on selge, et keegi tähtis tegelane peab surema.

Filmi lavastaja on David Ayer, kes kirjutas "Training Day", millest ka (vältimatult) sarnane atmosfäär, ent õnneks ei ole tegemist n-ö järjega või knock-offiga. "Harsh Times" esitab kogu eneseteostusliku rabelemise ja tegelaste vastutöötamise enese õnnestumisele kaasahaarava traagikaga. Tegemist ei ole sugugi mitte järjekordse võmmipõnevikuga, vaid tugeva karmi draamaga, milles ainuke toimiv loogika on hukatus. Ei mingit sädelust, päikesevalgust peegeldavaid suuri relvi, kulda jne, vaid liitrised õlled, varastatud savu, väljapekstud paarkümmend dollarit - kõik tundub võimalik, loomulik; samamoodi tundub täiesti loomulik tahtmine kõrgemale pürgida ja unistada - unistuste lõhkumine hävitab ka inimesed. I don't give a fuck - kui siin, siis pigem lihtsalt tapan, sest see on ainuke mida oskan; ainuke, mille nimel elan.

Armastusest

Bright Star
2009; lavastaja ja stsenarist Jane Campion; osades Ben Whishaw, Abbie Cornish, Kerry Fox, Paul Schneider
7/10

Californication
2007; looja Tom Kapinos; osades David Duchovny, Natascha McElhone, Madeleine Martin, Evan Handler, Pamela Adlon, Madeline Zima

Haige olles ei suuda midagi teha peale filmide/seriaalide vaatamise, tee joomise ja suitsetamise. Kahjuks kaob koos tervisega ka kirjutamisjõud. Eilse õhtu veetsin "Bright Stari" ja "Californicationi" seltsis ja pani lausa jahmatama, kui palju on kahe sajandi jooksul ühiskonna moraalinormid lõdvenenud. "Bright Star" esitab John Keatsi ja Fanny Brawne'i armastusloo; nende suhe oli platooniline, piirduti vaid hellade suudlustega ja häbeliku käest kinni hoidmisega, kui keegi läheduses viibis; selles et asi kunagi voodisse ei jõudnud, on esmajoones süüdi muidugi Keatsi tuberkuloos, millesse ta ei soovinud Fannyt nakatada. Ent siiski, kogu film on kui kaunis, pilvedes hõljuv ja puhas armastusluule, sekka natuke traagikat; kõik tunded on äärmuslikud, armukadedushooks piisab vaid Browni saadetud valentinipäeva kaardist, vabandus enesetapuks on Keatsi lahkumine paariks kuuks. Ühesõnaga, kehaline armastus ei mängi siin suurt rolli, vaid luuleline ja ideeline; peategelased elavad kui illusioonis, romantismiriimides. "Californicationi" armastus on seevastu läbinisti kehaline (pealkirigi ju viitab otseselt hooramisele), sõpraderingis õhtusöögil ropendatakse laste ees ja ameletakse avalikult; armukadeduseks annab ehk põhjust see, kui Hank Moody kogemata võõra naise vagiinasse sukeldub (klassikaline arusaamatus!); Runkel peksab süüdimatult oma kontoris iga päev pihku ja tema naine palub tal otsesõnu olla pornofilmis kaskadöörpolt. Nii "Californication" kui "Bright Star" ei suuda aga mõlemat poolust ühendada ja tasakaalustada; ma ei väidaks nagu oleks 200 aastaga toimunud tohutu allakäik, ei, lihtsalt esiplaanile on tõusnud eelnevalt varjatu ja ärapõlatu, mis omakorda oleks justkui välja tõrjunud eelnevad ideaalid: keegi ei usu enam "armastusse", kõigest keppimisse; tunded on asendunud kehade kokkupõrgetega - võib-olla, kui tundelisus kõrvale heita, on valuoht väiksem; enam ei ole kellelgi aega "tõeliselt" kannatada (Fanny Brawne on tänapäevaste kõrval ikka tõsine emo) ega tunda. Aga tegelikult, mis on tõelised tunded? Need, mida praegu tõeliseks peetakse - lihtsalt, poolused on radikaalselt vahetunud.

Hardware
1990; lavastaja ja stsenarist Richard Stanley; osades Dylan McDermott, Stacy Travis, John Lynch, William Hootkins, Iggy Pop
7/10

Taaskord on (inim)maailm otsakorral. Vihma ei saja, valitseb kõrb, kõikjal käib sõda, laste saamine on ülimalt ohtlik, kuna suure tõenäosusega sünnivad järglasteks ebardid. Kaks eesmärki: rahvastikukontroll ja tehnoloogilise viljastamise väljaarendamine. Nagu alati, läheb kõik valesti; rahvastikukontrolli mehhanismide väljaarendamine on usaldatud sõjaväe kätte - ja on teada, et sealt ei tule kunagi midagi kasulikku ... Ilmub välja kõrbeliivast robotikolju, mis paistab välja täielikult elutu, ja Dylan McDermott viib selle heas usus oma tüdrukule, Stacy Travisele jõulukingituseks. Tuleb välja, et tegemist on isetaastumisvõimelise metallitükiga ning algab võitlus ... Et tegemist on väikse filmiga ja mitte suure kassahitiga, pakutakse meile inimkonna võitlusest masinatega vaid väikest fragmenti; vabalt võiks "Hardware'i" lavastada ka teatrietendusena, misjuhul oleks ta ehk veelgi mõjuvam. Kogu tegevus toimub põhiliselt ühes korteris, millesse lõpuks mahutatakse ära pea kogu filmi tegelaskond; väike ruum on täis tuubitud arvutimonitore ja muud tehnikakoli ning õhk muudetud lämbeks, punaseks ja kohe-kohe plahvatavaks, mis teeb kokku piisavalt ulmelise ja maailmalõpulise atmosfääri. Suure pildi esitamiseks ei ole samuti tarvis luua uusi võimsaid ehitisi ja joonistada lõputuid maastike - piisab lõhutud, vaevu töötavate tehaste vaevalisest tossamisest keset punast kõrvetavat kõrbe ja ongi apokalüpsis valmis. Õnneks ei ürita "Hardware" esitada suurejoonelist viimsepäevalahingut inimeste ja masinate vahel; väikesest tükist, natukesest papist ja metallist (ja meediateatest, et kohe hakatakse tootma robotite esimest 800 prototüüpi - nii et minge tööle! tootma iseenda hukatust!) piisab, et valmis meisterdada korralik ohufilm.

Robotile Ameerika lipu maalimine oli meeldiv lüke - This is what you want, this is what you get ...

Mehed, kes vihkavad naisi

Män som hatar kvinnor
2009; lavastaja Niels Arden Oplev; stsenaristid Nikolaj Arcev ja Rasmus Heisterberg; osades Michael Nyqvist, Noomi Rapace, Lena Endre, Peter Haber, Sven-Bertil Taube, Peter Andersson
7/10

Raamatut ma lugenud ei ole ega ilmselt kunagi loe ka - ma ei ausalt öeldes ei usu, et sel filmile midagi lisada oleks, sest siia on kokku keeratud võimalikult palju erinevaid teemasid, kui ühte filmi üldse ära mahub - st niimoodi, et need oleks ka välja arendatud, mõistetavad ja kaasahaaravad. Paljud filmid lihtsalt kuhjavad üle: annavad väikse vihje millega/kellega tegu ja jätavad siis unarusse, et millegi uuega üllatada, ning tulemuseks on üks haaramatu kollaaž. "Mehed, kes vihkavad naisi" (või "Lohetätoveeringuga tüdruk", kui soovite) on aga seetõttu, et suudab kõik tutvustatud liinid ka kokku tõmmata tunduvalt rohkem kui üks tavaline põnevik, milles (ainsana) rõhk süžeel ja müsteeriumi lahendusel. Nii Lisbeth, Mikael kui pea kogu Vangerite perekond saavad oma ajaloo, mis muudab nad inimesteks, kellega võimalik samastuda, keda vihata, armastada, kelle vastu ükskõikseks jääda - ühesõnaga, nad ei ole pelgalt aktorid süžeekeeristes, vaid tõeliselt inimlikud karakterid, kes tõmmatakse või kes astuvad vabatahtlikult otse tumedasse ja vägivaldsesse narratiivi; kes selle toimimse käigus (taand)arenevad, muutuvad. Huviga jälgitav detailiderohke kujutis tavaliste rootslaste ebatavalisest (peidetud) olemusest.

Crazy Heart
2009; lavastaja ja stsenarist Scott Cooper; osades Jeff Bridges, Maggie Gyllenhaal, Colin Farrell, Robert Duvall, Jack Nation
7/10

Bad Blake (Bridges) on hääbuva elu- ja kuulsuseküünlaga alkohoolikust kantrimuusik, kes natukese papi teenimiseks esineb õhtuti baarides ja korjab üles samuti vananevaid naisi, kelle juurest hommikul häbenedes põgeneb. Ühesõnaga, ei midagi head. Kuni ühel päeval siseneb Badi ellu noor ja kaunis reporter Jean (Gyllenhaal), kes veidral kombel (selliste filmide puhul küll lausa kohustuslikult) viskikäsna armub. Ühesõnaga, natuke head ja ei midagi uut. Hea on loomulikult näitlejad ja karakterid; Jeff mängib Blake'i küll mitte ehk Oscarit (mille ta küll võitis) väärivalt, ent siiski veenvalt ja kaastunnet äratavalt; hoopis tugevama mulje jättis Gyllenhaal, kelle rollis oli pidevalt võimalik tajuda pinget - alatine tahan-aga-ei-tohi(ks)-suhtumine, mis muudab ta käitumise vahel lausa arusaamatuks (ühes ja samas stseenis tõukab Blake'i jälestustundega eemale ning kohe seejärel suudleb kirglikult), ja just sellist võimetust ning eneseunustust Jean nõuabki. Mis Bridgesi puhul ehk enam häirima jäi, oli täpselt vastupidine: nii purjus peaga kui kaineks saades oli ta enam-vähem täpselt samasugune; kuigi film esitab tegelase transformatsiooni, ei suuda näitleja päriselt järgi jõuda.

Ja muusika on päris hea, ehkki kantri ei ole absoluutselt mu lemmik - kuid nagu Blake vastab Jeani küsimusele, "kust sa kõik need laulud võtad" - unfortunately, from life - tundub tõesti, et mitte ükski teine muusikastiil ei sobikski filmi emotsioone edastada. Lõppeks: üks täiesti tavaline koletis-armub-kaunitari-ja-lakkab-olemast-niiväga-koletis-lugu; ent õnneks väldib liigset ülepaisutatust ja jääb oma võimete piiridesse, milles on veel võimalik tajuda toimuvat kui päriselu ja mitte muinasjuttu. Tegelaste piisav keerukus ja loo piisav lihtsus toodavad täiesti vaadatava südamlikkuse-avalduse.