"2666" (II - The Part About Amalfitano)

Amalfitano on Santa Teresa ülikoolis professor, kes elab koos oma tütre Rosaga, kelle ema Lola lahkus, asudes jälitama oma lemmikpoeeti, kes on kinnipeetav Mondragoni hullumajas. Lola, ehkki esmakordselt kuulis ta poeedist oma abikaasalt, teab, et noorena armatses ja armastas ta luuletajat ja nüüd peab Lola ta vabadusse laskma, et nad saaksid üheskoos õnnelikuks. Hullumeelsus hullumeelsuse leevendamiseks. Amalfitano ei tea, miks ta Santa Teresas on - mis ma siin teen? Ta leiab oma raamatukastist teose, mille olemasolust tal aimugi polnud. Kuulsa poeedi geomeetriaprintsiipid, mille ta riputab pesunöörile tegemaks kindlaks, kas raamatutarkused peavad vastu loodusele (!). Õnneks ei ole Mehhikos väga palju loodust. Ta jälgib raamatu õõtsumist vaikses tuules, kribades paberile kujundeid, millest ta isegi aru ei saa - ka tema, kas ka tema hakkab hulluks minema? Siis hakkab aga temaga rääkima üks hääl, mis teatab, et kartmiseks pole põhjust, sa ei hakka hulluks minema, ma olen sinu vanaisa, ei, sinu isa, ei ... Amalfitano otsustab, et tegemist peab olema telepaatiaga ... People see what they want to see and what people want to see never has anything to do with truth. People are cowards to the last breath. (lk 219) Siiamaani ei ole ma kordagi maininud mõrvu, mis Santa Teresas toimuvad, ja mis raamatus pidevalt välgatavad: leiti uus tüdruku laip ... Teises osas hakkavad nad tihedamini ilmuma, kui esimeses; ent mõrvad on siiani jäänud üheks kurjakuulutava taustmaastikuga - aimatav, vaevuhoomatav kurjus tegutseb, tapab sadu naisi; teises osas hakkab lootus - see pagev esimesest - tagaplaanile jääma, nüüd on eesmärgiks põgenemine, kas hullusse, vaimude, unenägude poole ... we're all going to hell, I suppose you've realized that, professor? ....... and Amalfitano was left alone and he didn't dare look down the hole, which meant he had no choice but to wake. Unelmad muutuvad luupainajateks ja alles jääb pimedana reaalsuses kompida.

(üks tsitaat veel lugemise, kirjutamise ja raamatute kohta, mis ütleb kõik, ka käesoleva raamatu kohta: Now even bookish pharmacists are afraid to take on the great, imperfect, torrential works, books that blaze paths into the unknown. They choose the perfect exercises of the great masters. Or what amounts to the same thing: they want to watch the great masters spar, but they have no interest in real combat, when the great masters struggle against that something, that something that terrifies us all, that something that cows us and spurs us on, amid blood and mortal wounds and stench. (lk 227))