Kurjuse müüt

Phillip Cole "The Myth of Evil"
Praeger 2006

Raamatu eesmärgiks on lahti harutada "kurjuse müüt", st kurjus kui midagi loomuslikku, iseeneses eksisteeriv omadus või kategooria - kurjus kuulub eelkõige mütoloogilise valda; sealt imbub see aga pidevalt reaalseisse sündmustesse kirjeldava ja, mis veel hullem, seletava jõuna.

Esmalt vaatab autor nelja põhilist viisi, kuidas kurjuse võimalikkust on vaadeldud: 1) koletislik kontseptsioon, st et mõned inimesed on suutelised vabalt ja ratsionaalselt valima käitumise, mille eesmärgiks on teistele halba teha, kuid selle valikuga on nad ületanud inimlikkuse piiri - nad ei ole enam "meie seast", nad on mitteinimlikud; 2) täielikku kurjuse kontseptsioon, st, sarnaselt eelnevaga, on inimesed võimelised tegema kurja selle enese pärast, kuid siin võib kurjus sisalduda kõigis - ei ole piire inimliku ja koletisliku vahel; 3) ebatäieliku kurjuse kontseptsioon, st et inimesed ei ole suutelised kurja tegema selle enese pärast, vaid sooritama halbu tegusid mingi teise eesmärgi või ideaali nimel, nt rikkus, võim jne; 4) psühholoogiline kontseptsioon, st et inimeste halbu, ebamoraalseid tegusid seletatakse kas hullusega või ektreemsete oludega vms. Autor lükkab kõrvale kõik need kontseptsioonid kui ebasobivad, väites et kurjus on metafüüsiline mõiste, mis on võimsalt imbunud reaalsesse maailma. I conclude that the idea of evil is not a philosophical concept, certainly not a psychological one, and not even a religious one. It is a mythological concept that has a role to play in grand narratives of world history (lk 23).

Mida tähendab, et kurjus on mütoloogiline kontseptsioon, mis mängib olulist rolli maailma ajaloos? Eelkõige seda, et kurjuse mõiste tuuakse mängu ideoloogilistel ja poliitilistel põhjustel; ja siin on see lahutamatu hirmu mõistest - kurjus on see, mida kardetakse. Arutledes Nietzsche filosoofia üle, pakub Cole välja omapoolse tõlgenduse, et masside kontrollimiseks pole niivõrd tähtis pakkuda tähendus ja mõte mitte nende kannatusele, vaid hoopis hirmudele (lk 75). Rather than political communities forming themselves around shared identities, they are formed through the exploitation by political authorities of social fears and insecurities, by focusing those fears upon some threatening 'evil' figure ... and claiming to protect the 'genuine' members from these deviant and dangerous threats (lk 81). Näeme, et sotsiaalne identiteet tuleneb eelkõige sellest, mis ei ole kuri, st et ka identiteet kui selline on algselt tühi mõiste (tähistaja), mis luuakse ja muudetakse positiivseks ainult läbi eituse. Nõiajaht, vampiirihirm, immigrant, terrorist - kõik need on "kurjuse kehastused", millele on võimalik vastanduda ja seeläbi iseend luua. Siin on tähtis "sisemise" ja "välise" vastandus, milles sisemine seostub korra, vabaduse, inimlikkusega ja väline korratuse, koletislikkusega jne - see on "hobbesilik loodusseisund" (lk 91). Tähtis on, et piirid sisemise-välimise vahel on kujutluslikud, st konstitueeritud kultuuri ja sootsiumi poolt, mis tähendab omakorda, et korratus võib lihtsalt tungida korda ja seda ohustada. Piire tuleb seega pidevalt taasluua ja rangelt kaitsta, kuna need on aga imaginaarsed, toimub pidev kokkutõmbumine ja hajumine. The enemy is always within ... This is not because of the lack of secure borders, but because the enemy is always within us, in the form of our deepest fears and insecurities about who we are ... (lk 93). Nii saavad kõik sotsiaalsed vähemused potentsiaalseks ohuallikaks - kurjuse täideviiaks kogukonna siseselt. Puhtalt poliitiline kasutus: kui meid valite ja järgite, kaitseme teid: ideoloogia üks põhivahendeid on hirmu tootmine vaenlase (kurjuse) kuju loomise kaudu.

Miks on siis "deemonliku", "ebainimliku", "koletisliku" kurjuse figuurid niivõrd võimsad ja omavad meie üle taolist mõju? Ilmselt just nimelt seetõttu, et neid ei eksisteeri: iga inimene on teatavates olukordades võimeline võigasteks tegudeks, mispärast oleme nii kärmed ja järjekindlad "kurjuse" inimsusest välja projitseerima, muutma kurjategijad koletisteks. In the end, the answer is that we must look deep within our psyches and discover that we are the source of our fear ... (lk118) Et ennast päästa, on tarvis luua seletusliku jõuga koletislik kurjus ja samuti piirid minu ja kurja vahel. Kui kurjust ei ole olemas - siis mis paneb inimesed sooritama "ebainimlikke" tegusid? What this indicates is that if anything is missing from our psychological account, it is not some extra active force, but something passive (lk 143). Autor pakub välja, et ekstreemsetes situatsioonides on inimestel erinevad "murdumispunktid": nad ei pea vastu ja tegutsevad viisil, mille enamik ära põlgaks. Niisiis ei ole tegemist mitte Saatana kiusatusega, puhta kurjusega, vaid, võiks lausa öelda, et banaalse loobumisega kokkuleppelistest moraalinormidest, mida ei suudeta või ei taheta järgida. Human, all too human.