Sõnumitooja

The Messenger
2009; lavastaja Oren Moverman; stsenaristid Alessandro Camon ja Oren Moverman; osades Ben Foster, Woody Harrelson, Jena Malone, Samantha Morton, Steve Buscemi
7/10

Ben Foster määratakse partneriks Woody Harrelsonile; koos peavad nad sõdurite omastele teatama surmadest. Sellised sõnumitoojad. Mõni "klientidest" sülitab neile näkku, teine kukub lihtsalt kokku, Samantha Morton ütleb: I know this can't be easy for you ... Fosteril tekib koheselt sümpaatia: ta vähemalt üritab aru saada, ei näe meis ainult valitsuse jõhkardeid, kes on saadetud inimestele valu tekitama. Imdb poolt pakutud sisukokkuvõte esitabki Fosteri-Mortoni vahelise suhte kui filmi põhiliini ja peamise probleemina pakub Fosteri "eetilise dilemma" langenud sõduri naisega suhtlemisel. Ei tea, filmi vaadates ei tundunud see kunagi nii probleemsena, vaid oli loomulik ja isegi vajalik, et kaks katkist inimest teineteist täiendaksid. "The Messenger" ongi eelkõige lugu inimestest, kes on vigastatud, haavatud ja kuidagi lõhutud. Ei ole ülepaisutatud, südantlõhestavat armastuslugu, imelisi hingelisi paranemisi, vaid igapäevased tegemised, leppimisvajadus surma ja kaotuse pideva kohaloluga. Sõda rahus - kui kellegi vastu pole sõdida, tuleb võidelda iseenese vastu. Võita on sellises situatsioonis raske. Film lõpebki poolel teel tegelaste paranemisele, mitte mingite suurte pulmadega või eneseavastusega ega maailmavalu ravimi leiutamisega.

Minu jaoks on muidugi iga Harrelsoni uus film sündmus. Lihtsalt: ta on kuradi hea näitleja, kes suudab mind isegi halbu filme vaatama panna. Õnneks on talle siin antud ka vääriline karakter: AA liige kapten Tony Stone, kes ei suuda selles surmaorus (ehk argises Ameerika elus) enam kaine püsida, kes tahab reaalselt võidelda, kuna see on lihtsam kui tegelemine eluliste probleemidega: kedagi maha lastes on tulemus materiaalselt näha. Samas suudab Harrelson selle kurbuse ja jõuetuse varjust nähtavale tuua ka piisavalt koomikat, isegi irooniat enese suhtes, enda (mõttetu) võitlemise üle siin virtuaalses (kuid siiski liiga kõikjalolevas sõjas). Harrelson ja Foster peavad parklas autode vahel imaginaarsete relvadega maha iseenda sõja; naeravad ja lõbutsevad lahingut teeseldes, ent pärast nutavad tegelike kokkupõrgete mõttelageduse tõttu. Ja eelnevas stseenis sügab purjuspäi kihluspeole sisse sadanud Harrelson võõrale naisele toetudes, omaette mõmisedes, riided ja nägu täielikult räbalad, rahulolevalt omal kahvliga silma, nagu see oleks maailma tähtsaim tegevus.