Angel
1982; lavastaja ja stsenarist Neil Jordan, osades Stephen Rea, Veronica Quilligan, Alan Devlin
Saksofonimängija Danny näeb pealt oma bändi mänedžeri ja kurttumma tüdruku mõrva, misjärel otsustab ta mis tahes hinnaga kurjategijad oma käe läbi teise ilma saata. Süžee ei ole midagi originaalset, õigupoolest lausa klišeelik. Tavaline kättemaksustsenaarium. Ent midagi on selles filmis, mis paneb jälgima. Nimelt kõikjalolev "eimiski": what's wrong? - it's nothing, it's a "nothing" you can feel. Stephen Rea kulgeb läbi filmi silmis tühjus, lünk seal, kus peaksid avalduma emotsioonid ja inimlikkus, otsekui šokiseisundis, oskamata öelda põhjenduseks muud kui "ma ei tea enam isegi, miks ma tapan". Samamoodi toimib filmi dialoog: umbisikuline, napp: kõikjal esinevad "nemad", "tema", "kes iganes" jne - tapjad ja tapetud kaotavad oma näo, konkreetsuse, muutuvad abstraktseks ja võimaldavad teha enda nimel kõike, mis aga jääb tolla üldisuse tõttu kinnituseta, põhjenduseta. "Eimiski", mis filmi valitseb, on loomulikult kurjus. See valitseb kogu maailma. Inimesed on jumala/saatuse tööriistad, kaotanud oma identiteedi ja eesmärgi. Vengeance is mine - you know who said that? God. Filmi peategelane on kurikaelast jumal (mitte saatan!), kes inimesi üksteise vastu sõdima sundides vaikselt, aga kindlalt tühjendab maailma juba niigi tühjadest inimestest, kelle jaoks elu on tapetav, sest see on samasugune tunnetatav "eimiski" (ingel ei ole elus ega surnud - ta hõljub vahepeal) kui kurjus ja jumal.
Sellest filmist ma mõtlesin eile. Nägin üht uue iiri filmi trailerit ja meenud see Danny Boy.
VastaKustuta