Detective Story

Tantei monogatari
2007; lavastaja Takashi Miike; stsenarist Tsutomu Shirado; osades Kai Ato, Tomoharu Hasegawa, Hiroyuki Watanabe, Harumi Inoue
8/10

Kohe avakaadrites näidatakse meile valgekiharalist kunstnikku tükeldamas ja purustamas elundeid ning neist saadud verega süvenenult maalimas, taustaks krigisev pasun. Kuna tegemist on "Detektiivilooga", võib aimata, et sel on midagi pistmist lahendusega, õnneks siiski ainult vihjega sellele. Ja kuna tegemist on detektiivilooga, läheb pasun kohe peale algustiitreid mahedamaks ja õudustunne vaikselt hajub. Kohtuvad kaks Raitat, üks detektiiv ja teine "geniaalne häkker". Ilmuvad naiste laibad, milledelt on eemaldatud elundeid. Hullumeelsus ja jubedus hakkavad vaikselt filmi tagasi imbuma, koostöös Miikele omase veidra koomikaga (hullus ja naer on ju õigupoolest lahutamatud) - lõpupoole on stseen, kus kurikael pöördub naise poole ja tema näole tekib lai ja isegi veidi heatahtlikkust väljendav naeratus ja seda kaotamata lööb ta naise lihtsalt ja labaselt peaga pildituks. Film rullub lahti kui klassikaline krimilugu, neile pidevalt ka viidates ja neilt laenates (detektiiv Raita käib mõrvari tabamiseks nõu küsimas lapsetapjalt, kelle ta aastaid tagasi kinni püüdis ja kes on nagu taandarenguga Hannibal Lecter). Kaks Raitat - kes loomulikult peavad oma erimeelsustele vaatamata suutma koos töötata ja lõpuks siiski sõbrunema - asuvad valgejuukselist kunstnikku jälitama, kuna viimane kujutab oma töödes lõigutud ja deformeeritud inimkehasid. Filmi finaal on sõna otseses mõttes täielikult hull: segadus, taplemine, lõikumine (kui detektiiv rõdupiirde peal ripub, noh, ei ootaks, et tema mõlema käe sõrmed lihanoaga maha lõigatakse ja ta seejärel omale lauajala läbi reie kukub ja seejärel tagasi trepist üles hüppab, naeratus näol) ja pidusöök psühhoanalüütikutele. Õudus, hullumeelsus, naer, Psühho(os) ja see kõik Miike poolt kokku keeratud julmade katkestustega sujuvuses - rohkemat oleks raske tahta.