Mõjuäng

Harold Bloom "The Anxiety of Influence"
Oxford University Press 1979

Bloomi järgi tuleks luulelugu käsitleda mõjutustest, väärlugemistest, hirmudest ja nende ületamistest lähtuvalt. Kõik tugevad luuletajad tunnevad mõjuängi oma eelkäijate suhtes, ja on just selle hirmu tõttu võimelised viimaseid ületama, looma ennast ja Luulet uuesti ja uueks. Protsess on lühidalt järgmine:
1) toimub poeetiline väärlugemine (misprision) - poeet nihestab oma eelkäijat, mille käigus toimub ka tema enese luule korrigeerimine, ümberhindamine. Poeedi seisukohalt on see loomulikult "õige" lugemine;
2) poeet "antiteetiliselt täiustab, lõpetab oma eelkäija", lugedes teda omastamaks ta mõisted ja keele, ent pannes viimased täitma teisi tähendusi - nagu poleks eelkäija läinud piisavalt kaugele;
3) poeet justkui tühjendab end "inspiratsioonist", samal ajal tühjendades ka eelkäija - jäädes aga siiski tema mõju alla
4) poeet avab end eeldatavale "jõule", mis vanem-luuletuses pesitseb, kuid ei peitu luuletuses endas, vaid kuskil "vahepeal" - sedaviisi on võimalik eelkäija "unikaalsust" vähendada
5) poeet laskub teatavasse askeesi, ta eraldab end teistest, paneb end intellektuaalsele dieedile, samal ajal kohtleb ka eelkäijat nii;
6) "surnute naasmine" - poeet, olles koormatud "imaginatiivsest üksildusest", avab oma luuletuse eelkäijale, kuid nüüd tundub, nagu oleks hilisem mõjutanud varasemat, nagu oleks poeg isa sünnitanud. Dramaatiline, mitte traagiline Oidipus.