Püramiid

Ismail Kadare "The Pyramid"
New York: Arcade Publishing 1996

As we know the Sphinx never answers questions

"Püramiid" algab Egiptuse vaarao Cheopsi teatega, et ta ei soovi enda auks monumenti/hauakambrit püstitada. Ametnikud suudavad ta siiski riigi heaolule rõhudes ümber veenda: In the first place, Majesty, a pyramid is power. It is repression, force, and wealth. O my Pharoah, it is your most reliable guardian (10). Püramiid tuleb ehitada vaarao võimu tugevana säilitamiseks; hoidmaks riigi alamad tegevuses, suutmatuna pöörduda valitseja vastu. See näib seega lihtsa tähelepanu kõrvalejuhtimisena, inimeste seisukohast lausa mõttetusena; ent varsti: The pyramid entered their existence so readily that in barely a few days they began to mutter, How the devil did we manage without it up to now? (14). Gigantehitis astub kõigi teiste probleemide, ideede, võitluste jne asemele - sellest saab eksistentsi alustala, omaette religioon, mis juhib kogu riiki, isegi vaarao Cheopsi. Nagu valitsussuhetele omane, tekivad ka siin kahtlustused vandenõudes, sabotaažis (At times they felt that they would never escape from this fog and that what they were trying to set up was less a pyramid than a form of plot [36]): arreteerimised, piinamised, hukkamised halvavad tervet Egiptust (räkimata sellest, et pea iga üksiku kivi paigaldamisel sureb paar ehitustöölist). Püramiid osutub samal ajal nii päästjaks kui hukutajaks.

Kui kümneid aastaid kestnud ehitus lõpuks valmib, kerkib õrn lootus rahule. Aga Cheops satub paanikasse: tema hauakamber on valmis ja ootab; varsti peab ta surema ja minema teise ilma. Tema kätte satub eelmise vaarao "surmajärgne päevik", mille eeskujul kujutab Cheops oma jägmist elu ette nii: Day of Cheops. Night of Cheops. Day of Cheops after the night of Cheops. Another night of Cheops ... (65). Vaaraot valdab surmahirm: peale elu eksisteerimine on täielik mõttetus. Ent kui mõnisada aastat hiljem tungivad püramiididesse hauarüüstajad ja viskavad pilgu oskuslikult balsameeritud muumiatele, avastatakse kägistamisjälgi ja muid imelikke nähtusi, mis viitavad, et ajalugu ei olegi ehk täpipealt selline, kuidas võimulolijad on selle kirja pannud. Püramiidide asukaid ootab ees veel aastatuhandete pikkune elu raamatutes ja ajaloos, mida pidevalt ümber kirjutatakse.

Kadare põhiprobleem on ilmselt näitamine, kuidas kõik suured, ülevad, võimsad ideed, ehitised, riigid, impeeriumid on peamiselt üles ehitatud vägivalla, surma, rõhumise, valede, võimujanu toel. Nii näeb (meie) kaasaegne turist püramiidi pildistades ühel kivil mingit veidrat mustust, plekki: It was not, as he had first thought, a fault in the film. It was a bloodstain that neither water nor acid would ever wash clean (161). Tõsi ta on, et enamike suursugususte alusmüüriks on inimkolbad, ent samal ajal kustub just see müür mälust (ja ka materiaalsest maailmast) kõige esimesena.

Surelike surematuse otsingut ja selle võimatust; lagunemise ja püsimajäämise vägivaldset ühendust, nende kahe vahel võnkumist suudab Kadare lihtne, võib isegi öelda läbipaistev ja natuke valmilik proosa vägagi mõjuvalt edasi anda. Ta on Vana-Egiptuse kujutamisel täielikult loobunud seal üliolulist rolli mänginud jumalatest, ja esitab inimliku katse tõusta taevani, ülendada iseend massiivse pilvi läbistava ehitise kaudu jumaluseks. Katse, mis on määratud luhtumiseni, ent millest vaaraol, tähtsaimal isikul Maa peal, ei ole lihtsalt võimalik loobuda. Püramiidi paratamatu ambivalentsus: vahend surematuse saavutamiseks ja samal ajal pidevalt kasvav ja võimsamaks muutuv tunnistus surelikkusest. (Céline: Inimene pole lõppkokkuvõttes muud kui edasilükatud lagunemine.)