MORALITÉ

Seul contre tous
1998; lavastaja ja stsenarist Gaspar Noé; osades Philippe Nahon, Blandine Lenoir, Frankie Pain, Martine Audrain

Death isn't much of anything in the end. Surm on tühjus, lõpp, mõttetus. Tee surmani tähendab meie jaoks millegipärast aga kõike. Võib-olla seepärast, et muud meil ei ole - peale elu. Kas see, kuidas teed kõnnime, on meie otsustada? Või kujuneb see välja pidevas võitluses ühiskonna, teiste inimeste, institutsioonide, ajalooga jne? Või peame samal ajal võitlema ka iseendaga? "Seul contre teus" (e.k tõlkides "üks kõigi vastu") võiks kõlada lihtsalt "kõigi vastu". Lihunik ei vihka ainult kõike end ümbritsevat, nagu ümbus vihkab teda, vaid hakkab järk-järgult põlastama ka iseennast - ta on samasugune kui kõik ülejäänud, sellest ei ole pääsu; teiste moraalist, teiste käskudest, korraldustest - suhetest. Tahate näha minu moraali? See võib teid hirmutada ... Ilmselt just nimelt selle tõttu, et rangel võttes minu moraali ei eksisteeri, see tuleneb alati suhetest ühiskonnaga, on jagatud moraal, tõekspidamised. Teie kardate seda, sest sisimas mõtlete sedasama: kõik maha tappa, kui ainult võimalik oleks, teha ainult omaenda tahtmist mööda. Elamist väärivad vaid need, kellel sotsiaalses mõttes ei olegi elu (Lihuniku tütar) - süütud, väljaarvatud, kaitsetud, mõtlemisvõimetud. Lihunik otsib sidet just süütusega: väljapääsu kogu sellest sitahunnikust, ehk ühiskonnast. Kui Lihunik lõpus teatab, et oma tütrega magamine ja tema armastamine ei ole kindlasti mitte "kurjus", vaid et ta on keelatud, kuna on ehk liiga "võimas" - kas see võimsus ei tulenegi mitte hea ja kurja ületamisest (kui laenata Nietzschelt), nende liidust ja ühiskonnast väljaastumises, võimes kõik hukka saata?