The Informant!
2009; lavastaja Steven Soderbergh; stsetnarist Scott Z. Burns; osades Matt Damon, Scott Bakula, Melanie Lynskey, Tom Papa
8/10

Mark Whitacre (Damon) avaldab "kogemata" FBI-le, et tema tööandja ADM on seotud rahvusvalise hinnamääramise korraldamisega. Temast saab informant - ja pealkirjas kasutatud hüüumärk ei ole sugugi juhuslik, see viitab Whitacre'i enda hüüatusele: vaadake mind! Peale veidikest vastupuiklemist (mis on vajalik, et agendid teda enam vajaksid) nõustub Whitacre nuhiks hakkama; õigupoolest ei saa öelda "nõustub", ta lausa sukeldub oma uude ametisse. Lindistades FBI tarbeks juhtide vestlusi, ta lausa kommenteerib kõike öeldut (üsna ime, et ta vahele ei jäänud!), nii et agent Brian peab talle teatama, et "sul ei ole vaja tegelikult ise jutustada". Mis ei saa mõjuda Markile tujutõstvalt: ta tahab jutustada ja olla positsioonis, milles üks korralik nuhk ei tohiks tahta olla, tähelepanu keskpunktis.

Whitacre'il on kahtlane kujutelm, et peale ADMi juhtide rajalt mahavõtmist tehakse temast korporatsiooni pea, sest tema on ainuke, "kes tunneb nii tehnilist kui teaduslikku külge" - ei ole ju muud võimalust! Pealegi kaotas ta kuueaastasena oma vanemad autoõnnetuses, misjärel ta lapsendati rikaste tsirkuseomanike (!) poolt - see oli tema jaoks tõeline läbimurre. Tal lihtsalt peab hästi minema. Mitte keegi ei saa tema vastu olla, sest ta "kannab valget mütsi ja ülejäänud musti". Muidugi, samal ajal kui ta FBI-ga koostööd teeb, paneb ta isiklikeks vajadusteks kõrvale umbes üheksa miljonit dollarit, mistõttu langeb ise trellide taha enamaks ajaks kui ükski firma juhtidest; raha vargus paneb vastaspoole advokaate isegi väitma, et Whitacre mõtles hinnapoliitika rikkumised ise välja, et oma "kõrvalepanemisi" varjata.

Seistes silmitsi vanglakaristusega ja inimeste usu kadumisega temasse - kangelasest reeturiks - hakkab paljastuma ka tema tõeline identiteet, mis kõige tähtsam, talle iseendale. Ja kes on see "tõeline"? I don't know, you tell me. Tema keskpunktis valitseb Auk, mida ei ole võimalik täita, mis peab olema alatises täitumisprotsessis, sest sinna ei jää miski pidama - pidev eneseleiutamine, lobisemine, valetamine. Ehk kõige olulisem on, et enda arvates Whitacre ei valeta, sest ta ei saa valetada. Nii lihtne see ongi. Kui ei ole identiteeti, ei ole võimalik selle kohta ka valetada. On vaid fiktsioon, mis mõjutab kõigi teiste käitumist, kuni muutub absurdiks ja pöördub iseenese vastu - avaldab oma olematuse.