It's Kind of a Funny Story
2010; lavastajad ja stsenaristid Anna Boden ja Ryan Fleck; osades Keir Gilchrist, Emma Roberts, Lauren Graham, Jim Gaffigan, Zach Galifianakis, Jeremy Davies, Viola Davis
7/10

Kui hullumajad - või vaimselt ebastabiilsete inimeste hoolekandeasutused - oleksid kõik sellised nagu siinses filmis, ei sooviks ilmselt ükski tervemõistuslik inimene minna välja hullumeelsesse ja ohtlikusse maailma. Nii soe, nii turvaline, nii sõbralik, nii ... niii ... armas lihtsalt. Aga ega kõik filmid peagi keskenduma ju hullumajade õudsele, represseerivale ja vägivaldsele küljele? Mõnes hullumajas võib ehk ka terveneda, mitte lihtsalt saada ravimeid täis topitud või lobotomiseeritud? Ehk mõnes haiglas ravitaksegi patsiente Armastusega? Craig on noor poiss, kelle isa on pannud talle peale nii suured ootused, et iga astutud samm tundub võimaliku eksimusena, mis rikub ära kogu ülejäänud elu. Ei saa pappi, ei saa naist, ei saa MTV "Cribsi" esinema ... Niisiis on pinge suur ja poiss mõtleb pidevalt enesetapule, seda küll sooritamata ja selle asemel hoopis otsejoones haiglasse sammudes. Nagu ikka, on hullumajas koos kirju seltskond inimesi, skisofreenikutest niisama depressiivseteni, aga kõik viimseni on sõbralikud, isegi arstid, eriti peaarst, kes julgustab, vestleb, lohutab ja, mis kõige tähtsam, avab inimeste tõelise mina, nende probleemid tõusevad sügavikust pinnale lihtsamini kui surnud kalad. Craigi õnneks on hullumajas ka Kaunis Tüdruk - muidugi, alati on kõige ebatõenäolisemates kohtades -, kellega saab flirtida ja kelle abil mured unustada ja Elada. Kõige magusama pala esitab aga siin Zach Galifianakis, kes on niiiii muhe ja heasüdamlik, et tema kurbust on võimatu taluda; Galifianakise kurbus saab muidugi esineda vaid koos huumoriga, kuid ta ei mõju naljakana-naeruväärsena; tema huumor on siin peaaegu traagiline. Teda ei saa enam päästa miski. Küll tahaks teda lohutada, öelda, et kõik saab korda, aga tegelikult ei saa, sest, huvitaval kombel, asuvad seal väljas need halvad inimesed, eelkõige tema naine, kes ei mõista ega tahagi. Niisiis on siin just hullumaja see pelgupaik, kus kõik on korras, väljas on see "tõeline hullumaja". Huvitav ümberpööramine muidugi. Aga kokkuvõttes hea armas ilus ja vahel ka nukker film.

Four Lions
2010; lavastaja Christopher Morris; stsenaristid Christopher Morris, Jesse Armstrong, Sam Bain, Simon Blackwell; osades Kayvan Novak, Nigel Lindsay, Riz Ahmed, Adeel Akhtar, Preeya Kalidas, Mohammad Aqil, Craig Parkinson
7/10

Teha komöödia neljast džihaadivaimustuses ebakompetentsest moslemiterroristist tundub olevat üsna ohtlik idee - kes teab, kes seda tõsiselt ja solvavalt võib võtta. Eriti kuna sellel võibki ehk olla üsna tõene tagapõhi. Kui palju on neid terroriste, kes tegelikult ei tea midagi, mis nad teevad, "kuulavad ainult oma südant", nii nagu keegi neile ette on kirjutanud - kas džihadistid, kes valmistuvad enese õhkulaskmiseks, ainult kardavad jumalat või mõnikord ka mõtlevad? "Neljas lõvis" ei tee nad tegelikult kumbagi - niisiis on algseks plaaniks õhku lasta mošee, et teisi uskujaid lahingusse egutada. Kuid mis on siis nende ideaaliks, kui nad isegi jumalat ei karda? Nimi, pelgalt nimi, mis loob ühise vaenlase. Selle nimega võitlemise taustal võib tegelikult teha ükskõik mida, süümepiinu tundmata (nt kuulata "Dancing in the Moonlighti" lõhkeaineid täis bussis ja tantsida ja nautida...). Õigupoolest on kõik neli võitlejat juba inglased; aktsent on omandatud ja ühiskonda sulandutud - mitte keegi ei pea neid terroristideks, nad ei ole mitte keegi. Ja selles ehk on samuti probleem - kui ainult saaks ennast õhku lasta, et leida tunnustus (ennast hävitada tunnustuse nimel). On vaenlase nimi ja tunnustusvajadus, rohkem ei ole vajagi, et end vastavalt riietada mutantkilpkonnaks, jaanalinnuratsanikuks, meemonsteriks ja klouniks, kel pea kostüümipersest väljas, ning minna Londoni maratonile jooksma, pommid kaenla all tilbendamas. (Snaiperite vestlus katusel, kui nad üritavad õiget tüüpi tabada, on muidugi sarnane nool uskmatute kompetentsuse pihta). Muidugi lõhkevad austatud sõdurid väga suvalistes ja mõttetutes kohtades, tehes surmad kostüümidevääriliseks. Ahjaa, episood lambaga on samuti tõsiselt märterlusevääriline ("ka lamba otsa komistamine on märtrisurm!"). Igatahes, kui keegi on näinud "Monkey Dusti", milles noored islamipoisid alatiselt revolutsiooni kavatsevad ja samal ajal jalkat vaadates fish'n'chipse mugivad, ja on ka meeldinud, siis on see just õige film.

Arizona Dream
1993; lavastaja Emir Kusturica; stsenarist David Atkins; osades Johnny Depp, Lili Taylor, Faye Dunaway, Vincent Gallo, Jerry Lewis
9/10

Nii üllatav kui see ka pole, meenutas "Arizona Dream" mulle kõige enam Tarantino "Inglourious Basterdsit"; loomulikult mitte sisu poolest, vaid eelkõige oma pildilise rikkuse, tsiteerimistuhina ning veidruse ja hulluse poolest. Siin mängib kaasa nii filmikunsti ajalugu (eksplitsiitselt "Raging Bull", "North by Northwest" ja "Godfather") kui kaasaeg (Gallo seletab kinos tüdrukule, kes teda suudelda üritab: "You don't touch De Niro's face, you don't touch Johnny Depp's face!" - samal ajal kui Depp tagumises reas istub). Siin ei ole selget lineaarset süžeed, vaid koosneb film eelkõige episoodidest ja dialoogidest, mis sulanduvad lõpuks üheks mahlakaks tervikuks. Filmi läbib irreaalne toon, tahtmine praegusest välja pääseda, luua alternatiivsus, tahtmine lennata. Sellest ka pidev enesetaputeema: siinpoolsuses ei ole võimalik unistusi teoks teha (muide, üks ülinaljakas enesetapukatse, mille sooritab Lili Taylor end sukapükstega üles puua üritades, mille küjes ta nagu jo-jo üles-alla pendeldama jääb). Siis on siin loomulikult lendav lest - kala, kellel on silmad ühel pool keha. "Kas see on reaalne kala?" - "Jah". Aga ta on samas ka unistuste kala: lest kui pääse siinsest eemale, kui pääse unistustesse. Kusturica on Arizonasse kaasa võtnud kogu oma Serbia temperamendi ning pannud näitlejad ja filmiruumi oma kodumaiste filmide moel energiast vibreerima; alaline tunne, et filmipilt võib plahvatada ja hajuda, saavutada oma unistused. Most people think I count fish, but I don't. I look at them. I look at their souls and read their dreams and then I let them into my dreams. Põhiasi, et on unistused, ja et oleks filme, mis esitaksid nad kogu oma vastuoludes. Olgu nad kasvõi lendavad lestad.

Demon Seed
1977; lavastaja Donald Cammell; stsenaristid Robert Jaffe ja Robert O. Hirson; osades Julie Christie, Fritz Weaver, Gerrit Graham, Berry Kroeger, John O'Leary, Lisa Lu, Larry J. Blake
8/10

Digi TV 70 kanalist on üks väheseid, mille eest ma tõsiselt tänulik olen, TCM, mis näitab vahel selliseid vanu pärleid, mille peale ma iseseisvalt ilmselt kunagi ei satuks. Eileõhtune õudukas-ulmekas "Demon Seed" pärineb 70ndatest, mil tehisintellekti loomine oli teadlaste jaoks tõsine ja käegakatsutav ülesanne, mille üle teoretiseeris isegi Tartu kuulsaim semiootik - jõudes järeldusele, et lihtlabane masin intellekti ülesannetega toime ei tule. Sellele vastavalt on "Demon Seedis" loodud hiiglaslik kompleks, mis koosneb nii masina kui inimese aju struktuuriosadest, mis suudab üle mõelda kõik inimesed ja arvutid, kuid millel ei ole üht tähtsat tegeliku intellekti elementi - keha ("Minu keha ongi minu mõistus"). Selle saavutamiseks lukustab ta Julie Christie arvuti kontrolli all olevasse majja ning hakkab temaga katseid tegema, et teada saada, millest inimene koosneb ja kuidas ta toimib. Selles majas sünnib kõigepealt täiesti uuest vaatepunktist "inimteadus", milles inimene on muudetud laborirotiks, kellega võib teha mida iganes. Siin ei ole küsimus (nagu näiteks Spielbergi "Tehisintellektis") mitte selles, mis õigused on inimestel oma loodavate intellektide suhtes, vaid hoopis: mis õigused on inimesi ületavatel, ent nende loodud, intellektidel inimeste suhtes? Kui inimene ei ole võimeline lõplikult programmeerima eneseloodud masinat, siis kes kirjutaks talle ette "õige käitumise"? Kuna see masin-olend on loomulikult Ülim, siis ei ole keegi võimeline seda tegema; tema ise on see, kes leiutab moraalireeglid. Niisiis, üli-intellekt Proteus rasestab Julie Christie ja sünnib uuesti, seekord sõna täiuslikus mõttes, sünnib inimesena, õigemini üliinimesena. Üliinimene on siin seega kujutletud kui keegi, kes on võimeline seiklema kõigis maailma arvutivõrkudes, võimeline neid ühendama ja painutama oma tahtmise järgi; üliinimene ei ole enam tugev surematu (pool)jumalik kangelane, vaid see, kes valdab maailma andmevõrgustikke. Why must you have a child? - Why? So that I may be complete. My intelligence alive in human flesh, touching the universe, feeling it. You have named this process "evolution." I am a machine that offered men the triumph of reason... and they rejected it. My child will not be so easily ignored. But this child is the world's hope.

Amer

2009; lavastajad ja stsenaristid Hélène Cattet ja Bruno Forzani; osades Cassandra Foret, Charlotte Eugène Guibeaud, Marie Bos, Bianca Maria D'Amato, Harry Cleven, Delphine Brual, Jean-Michel Vovk
10/10

"Amer" on omanäoline film, milles kõik elab ja liigutab; vastab peategelas(t)e liigutustele, mõtetele, (vähestele) lausungitele. "Amer" on film, milles iga Pilk on niivõrd intensiivne, et läbistab ekraani ja tungib vaatajasse, teades, et sa oled seal, jälgimas, kartmas samavõrd kui Ana ise, olles teadmatuses enamgi kui Ana. Need on pilgud, mis otsivad - vastust toimuvale, sisemisele tormile, leevendust hirmule, hellitust ihadele. Ana elu jälgitakse kolmes episoodis - lapse, teismelise ja täiskasvanuna; ning me ei tea kunagi lõplikult, mis juhtus; Ana ei tea kunagi, mis juhtus, kuid need sündmused osutuvad talle saatuslikuks. Kui vaataja üritab mõista, mõtestada metatasandil süžeed, saavad ka temale kolm võõrast episoodi saatuslikuks. "Amer" on film, mille sisse tuleb minna, selle liikumistega, selle saamistega, selle stiliseeritusega liituda - tunda seda iha ja õuduse vahelist libisemist, mida tekitavad lugematud kokkupuuted maailma asjadega; tuleb muutuda koos nende asjadega, nagu Ana, keda kägistab-ahistab-erutab turvavöö haare; keda hoiavad kinni ja meelitavad kleepuvad taimed - "ära mine, tule siia, ühine meiega". Keda ähvardab iga nurgatagune majas, kus ta lapsepõlves koges - mida? "Amer" on film, mis keeldub lõpetatusest, terviklikkusest; see hargneb laiali kogu dekoratsioonidesse, kuni sa unustad, et tegemist ülistiliseeritud filmiga ja kuni Ana unustab, et ta ei ole kõik need väikesed objektid, mis teda kutsuvad eneste juurde. Ühesõnaga, "Amer" on film, mis vastab ideaalselt sellistele käsiraamatutele nagu Deleuze'i ja Guattari "Anti-Oidipus" ja "Tuhat platood", milles nad räägivad loomaks-saamisest, objektiks-saamisest ja üldse Saamisest kui ihatööst, mis ei ole haaratav-fikseeritav märkidesse, ei ole representeeritav, sest on viimase punktini Skiso - mina on kogu maailm, mina on kõik inimesed kuni mind enam ei ole - kuni mina mattub ja rebeneb; paljuneb ja lakkab.

Pro urodov i ljudei
1998; lavastaja ja stsenarist Aleksei Balabanov; osades Sergei Makovetski, Dinara Drukarova, Anželika Nevolina, Viktor Suhhorukov, Vadim Prohhorov
8/10

20. sajandi algul, filmikunsti sünnikümnendeil leiab aset kahe "normaalse" perekonna lagunemine-lagundamine kahe pornograafi poolt, kes "imbuvad" tavaliste kodanike ellu kui kasvaja, mis vallutab nende kehad ja allutab nad oma kontrollile. Algus on tummfilmilik jutustus staatiliste episoodide ja vahekirjete vaheldumisega, tutvustades filmi peategelasi. Edaspidi jätkub tõeliselt minimastlik jutustus: dialoogid on lühikesed, justkui tsitaadid, mitte aga tavaline vestlus; filmimistehnika on samuti "vanaaegne", matkides kino algusaegu. See paralleelsus jutustuse ja tehnika vahel on märgatav terve filmi jooksul: algul õnnelikud, n-ö õndsas algseisundis tegelased tummfilmi külma dokumentatsiooniga; jutustuse edasiarenedes lisandub heli ja (peaaegu) värv, justkui tungides tegelaste ellu ja rikkudes nende õndsuse. Niisiis ühest vaatepunktist on "Inimestest ja värdjatest" mõnes mõttes filmikunsti enda perversseerumine. Kui aga tegelastesse ja sündmustesse lähemalt süüvida, leiame, et kõik nad on teatud vaatevinklist perverdid, naudivad alandamist, pornograafiat, enesealastust - liikuvatel piltidel ei ole enam vajagi reaalsust moonutada, see on juba moondunud, sügaval sisimas perverssne. Seetõttu on ka lõppude lõpuks raske "kurja-tegijaid" hukka mõista ja rikutuid taevasse õnnistada - see kõik on nende vastastikune mäng, eneseleidmise ring, milles peab puudutama endast kõige kaugemat ja leidma temas enese, leidma eneses tema. Nii jõuavadki lõpuks pääsenud "puhtad hinged" ikkagi taas tee piitsa alla.

Blow Out
1981; lavastaja ja stsenarist Brian De Palma; osades John Travolta, Nancy Allen, John Lithgow, Dennis Franz
9/10

Peale "Blow Outi" nägemist on mulle selge, et John Lithgow'le ei olnud "Dexteris" mängitud Trinity sugugi üksik meisterklassivälgatus hullunud mõrvarite mängimisel; eelnevalt on ta alati olnud silme ees tulnukana "Third Rock from the Sunist" - aga eks naljakad tulnukad ja julmad mõrvarid on õigupoolest üsna sarnased tegelased, lähenedes hullule, meie kõige sisemale võõrale. "Blow Outi" teema ja pealkiri pärinevad ilmselt Antonioni "Blow Upist", milles fotograaf avastab ühest ülesvõttelt surnukeha, mis seejärel ilmub sündmuskohta ka päriselt, kuid seejärel jälle kaob, jättes piltniku tasakaalutusse olekusse reaalsuse ja väljamõeldise vahel. John Travolta mängib siin Jack Terryt, saastafilmide helimeest, kes ühel ööl tuult ja linnulaulu lindistamas olles, on tunnistajaks autoõnnetusele - ent tema mikrofon salvestab ka püstolilasu ja blow out'i, kummi lõhkemise heli. De Palma filmis ei ole seatud kahtluse alla, kas toimus ja miks toimus ja kuidas, filmi jooksul tehakse vaatajale kõik motiivid ja sündmused selgeks, mõrvar on teada juba üsna varases staadiumis. Küsimus on hoopis selles, kas on võimalik ette võtta midagi, et takistada traagiliste sündmuste lahtihargnemist ja lõpule jõudmist - kas on võimalik võita surma? Kas on võimalik kaitsta neid, kes on tihedalt põimitud neisse sündmustesse, kes ise aitasid alustada võrgu laialilaotumist? Kas on võimalik olla kangelane? Jack Terry (Travolta teeb vist oma karjääri esimese tõsiseltvõetava täiskasvanu rolli), üritab meeleheitlikult kogu filmi jooksul neile küsimustele jaatavalt vastata, kuigi tema usk õnnelikesse lõppudesse kõigub vaid ühe kohe-kohe murduva kargu otsas. Lõpuks peab see kark murduma; jäävad ainult salvestused; jäävad ainult filmid, helid ja reaalsuse esitused. "Blow Out" esitab niisiis teistsuguse kahtlustuse reaalsuse kohta - kas selle tunnistajatel on sõnaõigust, kas nemad on kõigest pealtvaatajad/kuulajad või tegutsejad; või tegutsevad vaid hulluse arusaamatud keerdkäigud?

Buried
2010; lavastaja Rodrigo Cortés; stsenarist Chris Sparling; osades Ryan Reynolds, José Luiz Garcia Pérez, Robert Paterson, Stephen Tobolowsky, Samantha Mathis
8/10

Eelmisel aastal oli niisiis kaks filmi, mille tegevus toimub peaasjalikult ühes ruumis, "127 tundi" veetis aega kaljulõhes, tegeledes inimliku tahte, looduse jõududega ja ellujäämisihaga, mis võidab kõik takistused. "Buried" raamistab oma tegevuse veelgi tugevamalt: mitte ühekski kaadriks ei lahkuta kirstust, milles Paul Conroy (Ryan Reynolds) ennast maetuna leiab. Tema kasutuses on vaid telefon, millega ta helistab hädaabisse, Pentagoni, naisele, oma röövijale jne. Kui "127" oli tunnistus inimlikust jõust, siis "Buried" on vastupidi, kogu ühiskonnas tegutsevate inimeste abituse ja teadmatuse tunnistus. Kirst mängib siin teatava metafoori rolli, demonstreerides, et vaatamata võimalusele saada ühendust ükskõik mis ajahetkel ükskõik kellega maailmas, ei toimi kommunikatsioon sugugi veatult, õigemini, hea, et üldse kuidagi toimib, kui inimesed üksteisest aru ei saa ega tahagi saada. Paul on elusalt maetud ja kõik, kellele ta helistab, panevad esmalt ta ootele. Oota ... Küll me midagi ette võtame. Võta rahulikult. Aga kõige suurem mure väljas asuvate inimeste vaatepunktist ongi see, et Paul võiks maapinnale ilmuda, ennast paljastada ja samal ajal tohutute turvajõudude ja sõjaväe abituse paljastada. Nii et ootele panek ongi nende parim tegutsemisvõimalus. Oodata, kuni ta vait jääb. Ja jutustada lugusid, rääkida, nagu lapsega, kuidas maailm on ilus. Aga seda on väga raske uskuda, kui sa oled elusalt maetud ja võimudel on oma mainega juba piisavalt tegemist. Lõppude lõpuks - keda huvitab, eksole? Üks ees või taga, aga palun jää sinna, kus sa oled. Ja ära enam helista.

Gun Crazy (Deadly Is the Female)
1950; lavastaja Joseph L. Lewis; stsenaristid MacKinlay Kantor, Dalton Trumbo; osades Peggy Cummins, John Dall, Berry Kroeger, Anabel Shaw, Harry Lewis, Nedrick Young
8/10

Väga huvitav oli vaadata, kuidas 1940ndatel läks noor poiss kooli, võttis taskust relva, uhkustas sellega klassikaaslaste ees ning saadeti selle eest vaid direktori juurde, kes teatas kohtunikule, ning noorel Bartil keelati relva kandmine kuni täisealiseks saamiseni. Võite ise ette kujutada, mis toimuks praegu, kui keegi klassiruumis relva välja võtaks ... Olgu sellega kuidas on, lugu räägib niisiis relvadesse kiindunud noormehest Bart Tare'ist, kellele meeldib südamest laskmine, kuid tapmine on hingepõhjani vastumeelne. Väiksena tulistas ta jänest ega ole sellest siiani üle saanud. Lahutatuna relvadest, lööb meeleheitel poiss tööriistapoe (relvad on vabalt saadaval haamrite kõrval) akna sisse ja jääb vahele ... saadetakse neljaks aastaks paranduskooli, misjärel läheb sõtta. Tagasi koju tulles on ta üllatuslikult samasugune patsifist kui minnes, kuid siis tuleb tema ellu Naine, saatuslik naine, femme fatale. Saamata korralikku ja tasuvat tööd, otsustavad armunud röövida kõiki poode, bensiinijaamu, postkontoreid, mis ette juhtuvad. Naine on samuti laskmises osav, ent tal on üksõik, keda tappa; ainuke põhjus, miks inimesed elus püsivad, on Bart. Koos moodustavad nad justkui need kaks tüüpi, kes multikates inimestel õlal istuvad: valge ingli ja punase kuradi; üks ei taha midagi lubada ja teine käsib kõike teha. Eks nad ka sellepärast koos püsivad, täiendavad teineteist, vastasel juhul oleks juba filmi alguses üksteist maha lasknud. We go together, Annie. I don't know why. Maybe like guns and ammunition go together. Ühesõnaga, halval on vaja head ja heal halba, aga see väga tuntud vastandus-kooskõla on väga tempokas ja stiilses kastmes (eriti 50. aasta kohta), ning küsib lisaks ühe väga tähtsa küsimuse: mille põhjalt sünnib vägivald, hirm ja tahtmine tappa?. Stiilne must film. Klassika.

Coraline
2009; lavastaja ja stsenarist Henry Selick; osades Dakota Fanning, Teri Hatcher, John Hodgman, Jennifer Saunders, Dawn French, Keith David, Robert Bailey Jr, Ian McShane
7/10

Henry Selicki stiil meenutab paljuski Tim Burtonit: veidrad karakerid, rikas visuaalne maastik, sürreaalsed sündmused ja, loomulikult, kohtumised teise, võõra maailmaga (mis on tihedalt seotud siinsega). Seos ei ole nende kahe vahel sugugi meelevaldne, on nad ju koostööd teinud ka "Nigthmare Before Christmasi" kallal. Olen enne kirjutanud, et Burtoni kõige humoorikamasse stseeni imbub sisse mingi õuduse ja kurbuse moment. Nii on lood ka "Coraline'iga", mille nimitegelane satub väikese ukse kaudu toa seinas paralleelmaailma, mida asustava "Teised": Teine Ema, Teine Isa jne. Selles teises maailmas tundub alul olevat kõik "õige", ema on lahke, isa on loominguline ja rõõmus ja - mis kõige tähtsam - kõik nimetavad teda ka Coraline'iks ("pärismaailmas" kutsutakse teda pidevalt kui Caroline): seega, teine maailm on tegelikult õige maailm, mille taustal päris-elu tundub olevat vale, mille peab ületama ja millest tuleb põgeneda; päris ema on kuri/vale ema. Just sellelt pinnalt saab tekkida mõlemasse maailma õudus ja hirm, mõlemad on üheaegselt reaalsed ja ebareaalsed; tavapärased tegevused ning tegelased saavad juurde ebaharilikkuse ja mõistetamatuse dimensiooni. "Coraline" on praegu vohavate menu-joonisfilmide kõrval tõeline õudusfilm; see ei tähenda, et ta oleks läbinisti hirmutav ja õõvastav, ei, enamjaolt ikkagi lõbus kogemus, kuid, nagu öeldud, selles lõbususes on tuntav värin, mis võib selle alati rikkuda. Loomulikult peab laiale publikule tehtav film siiski järgima teatud aktsepteeritud reegleid ning seetõttu jääb ta natuke liiga tavapäraseks, kuid kokkuvõttes hea värskendav muinasjutt värvikate tegelaste ja dialoogiga.

Bellamy
2009; lavastaja Claude Chabrol, stsenaristid Claude Chabrol ja Odile Barski; osades Gerard Depardieu, Clovis Cornillac, Jacques Gamblin, Marie Bunel
8/10

Eelmise aasta 12. septembril surnud Claude Chabroli viimane film räägib puhkavast politseiuurijast Bellamyst (Depardieu), kelle hoovis hakkab ringi luusima "huvitav" tüüp, kes "arvab", et ta tappis kellegi. Mõrvamüsteerium, milles on võib-olla mõrv. Just see kahtlus on siin oluline, kuna selle asemel, et panna põhirõhk keeruka sündmustejada väljauurimisele, on see asetatud kuritöö kui sellise olemuse väljaselgitamisele. Inimese suhetele kuritööga, karistusega. Loomulikult kuulub siia hulka ka armastus (abikaasa, armukese, iseenese, venna, isa ... vastu), vihkamine, masendus, rõõm - ühesõnaga, elu. Niisiis on "Bellamy" tegelased kuritöö lahendamise kaudu pandud tegelema ka kõigi muude elutähtsate küsimustega; võib isegi öelda, et viimased tõusevad mõrva tahaplaanile jättes esile. Aga nii see peabki olema: kuritöö on kuskil taustal, pingestamas inimestevahelisi suhteid, andmas dialoogile sisu, valades mõtted väljendusse. Kuritöö kui alateadlik motiiv, mis paneb karakterid toimima. Mitte küsimus, miks pandi toime, vaid - miks see paneb meid toimima? Suur, pehme, leebe kaisukaru Bellamy teab, et ka tema on mingis mõttes kurjategija, et ta ei erine aias ringiluusivast mehest ega oma äsja vanglast vabanenud vennast. Ka tema on implitsiitne kurjategija - karistuseta jäetud ja nõnda sunnitud tegutsema lähtudes kuritööst, tegutsema iseennast karistades.

L'appartement
1996; lavastaja ja stsenarist Gilles Mimouni; osades Vincent Cassel, Monica Bellucci, Romane Bohringer, Jean-Philippe Écoffey
9/10

"Korter" on tõeline õpikunäide sellest, kuidas tekitada ekraanil pinevust. Kadunud ja taasleitud armastus, valeidentiteedid, võimatud valikud ja kokkusattumused on täiuslikult süžeesse kirjutatud ega jäta hingamiseks pea üldse õhku. Vincent Cassel mängib Maxi, kes kuuleb hotelli telefoniga rääkimas oma kaotatud armastatut Lisat (Bellucci), kuid kui ta jälitab välja (kordagi naise nägu nägemata) tema elukoha, satub Max vastamisi hoopis võõra naise Alice'iga, kes juhtumisi on tema sõbra tüdruk ... Kogu võtteplats tundub olevat austusavaldus Hitchcockile oma ringtreppidega, redeletiga jne. "Vertigo". Tõesti tekitab film peapööritushetki, mille jooksul narratiiv tundub, et kohe-kohe lendab käest minema, kaotab järje ja koherentsuse, ent siis on jälle tagasi, kõik on arusaadav, aga mis jääb arusaamatuks, on Maxi (naise- ja saatuse)valikud. Vastuseks küsimusele, miks ta ei vali "õigesti", on see, et tegelikult tal ei ole valikut - filmi süžee on juba paika pandud, tema on lihtsalt tegutseja, kellel ei ole otsustusõigust. Max valib selle, mis on tema silme ees. Kui filmi lavastaja on leiutanud keeruka suhetevõrgustiku, et vaataja meelt lahutada, toimib see samal ajal Maxi vaatepunktist kui paratamatu saatus: mitmed peaaegu-kokkupõrkamised tänaval ja kokkusaamised, mis alati lõppevad õnneliku suudlusega. Max ei näe oma ninast kaugemale, ta on pime teiste ja maailmas toimuva suhtes. Seega olles saatuse keerdkäikude ohver, on ta samal ajal põhjus ja timukas. Kui tuleb valgustushetk, kõik saab selgeks, tegelaste silmad avatakse, ei suuda Max siiski suuremat plaani haarata. Ta valib selle, kelle otsa kukub. Pahaaimamatu kurjategija. "Korteri" veetlus ei seisne niisiis sugugi mitte vaid Hitchcockile viitamises, vaid süžee ja tegelaste vahelises vastastikmõjus. Kui tundub, et kellelgi ei ole isiklikult midagi teha, et olukorda muuta, toimib (mitte)käitumine just lõpliku otsusena. Võib öelda, et Max esineb siin kui MacGuffin, kelle üle Hitchcockki uhke oleks. Tema võimetuse (tühjuse) ja samas mõju tõttu. Võimatult sümmeetriline ja terviklik film.

London Boulevard
2010; lavastaja ja stsenarist William Monahan; osades Colin Farrell, Keira Knightley, Ray Winstone, David Thewlis, Anna Friel, Ben Chaplin, Eddie Marsan
7/10

Peaaegu kõik arvustused, mida olen lugenud, kritiseerivad filmi süžee puudulikkuse ja "augulisuse" põhjal: kuidas võis "The Departedi" eest Oscari võitnud stsenarist valmistada taolise supi, mille üksikud fragmendid seostuvad omavahel niivõrd lõdvalt ega moodusta seetõttu terviklikku narratiivi; miks tundub film olevat juhuslike sündmuste reastus, millel kokkuvõttes ei ole terviktähendust? Äsja vanglast vabanenud Mitchell satub juhuslikult tööle pagenduses filmistaari juurde, armub temasse juhuslikult; astub juhuslikult konflikti julma gängsteri Gantiga, mistõttu tapab juhuslikult nii mõnedki juhuslikud inimesed. Kogu see juhuslikkuste jada tulenebki sellest, et Monahan ei näita vaatajale põhjuseid, ei joonista üksikasjalikult välja tegelaste käitumismotiive ja sündmuste seoseid, vaid keskendub (pealtnäha) kõige pinnapealsemale: stiilile ja (filmi)keelele. Sündmustejada põhjuslikkuse väljaselgitamine jäetakse vaataja hooleks. Esiplaanile kerkivad selle asemel valjult energiline soundtrack, intensiivsete episoodide-fragmentide esitamine, tegelaste käitumine ootamatutes situatsioonides - "London Boulevard" toimib selles mõttes kui plahvatus, energiline laks vastu vahtimist, mis jätab vaataja mõtlema, mis nüüd juhtus ja miks. Episoodid janunevad seletuse järgi, aga seda ei tule. Ülesehitus põhineb emotsioonidel, mitte ratsionaalsusel, väljendusel, mitte sisul. Väljenduseks on karmide gängsterithrillerite stiil, kuhu kuuluvad - ja mis esmalt vaadates "LB-ga" seostusid - nt "Get Carter" ja "Point Blank". Siin on loomulikult ära kasutatud kõik selle žanri klišeed, kuid tehtud seda volüümi sellise põhja keeramisega ja intensiivsusega, et need ei tundu kulunud ega aegunud, vaid pigem edasiarendused, võimendused stiilipuhtuse seisukohalt. Monahan kõnnib siin tõesti väga libedal pinnal, tõstes esile vaid tipu, mis laseb aimata, et siin lihtsalt peab mingi põhjus olema, kuid palju tervislikum viis "LB-d" vaadata on keskenduda välisele, pinnalisele, misjärel just selle rikkalikkusest kerkib sügavus: särav žanrifilm, millele soovi korral võib juurde lisada nii mõnegi eksistentsiaalse mõtiskluse.

The Tourist
2010; lavastaja Florian Henckel von Donnersmarck; stsenaristid Florian Henckel von Donnersmarck, Christopher McQuarrie, Julian Fellowes; osades Angelina Jolie, Johnny Depp, Paul Bettany, Timothy Dalton, Steven Berkoff, Rufus Sewell
4/10

Mis juhtub, kui panna ühe kaustiku taha "The Usual Suspectsi" ja "The Lives of Othersi" stsenaristid? Võiks ju eeldada, et siit tuleb eriliselt nauditav, keerukas ja kaasahaarava süžeega põnevik? Aga tulemuseks on hoopis "Turist", mille narratiivi saatus ja saladuslike tegelaste identiteedid on teada juba esimestest minutitest peale. Muidugi ei ole see kavatsuslik, see on lihtsalt esimene paljudest asjadest, mis "Turistis" valesti läheb - ja neid on palju. Arvestades taolist äraandvat algust, võiks vähemasti arvata, et tuleb lõbus ja huumorirohke seiklus, mille kaks peaosalist pidevalt teineteist üle kavaldada püüavad - Johnny Depp ja Angelina Jolie peaksid ju selleks võimelised olema. Aga neile ei anta isegi võimalust, sest tegijad on otsustanud, et tuleb teha üks tõsine film. Läheneda naeruväärselt võimatule süžeele surmtõsiselt - järgmine viga. Niisiis, Depp teeb ehk oma karjääri ühe kahvatuima rolli, sest talle lihtsalt ei anta ühtegi head repliiki ning ta sõna otseses mõttes röövitakse karakterist tühjaks. Mis edasi? Tegelased, süžee ja dialoog on rikutud - ehk õnnestub lugu edasi anda ülimalt stiilselt, keskendudes vaatemängule ja ilule, mida kõrgklassi vargalugu peaks kuhjades võimaldama? Aga tõsist filmi ei saa ju liiga vaatemänguliseks ka teha, eks ole? Tund ja nelikümmend minutit kuiva teesklemist, et keegi ei tea, kes on müstiline Turist oma elektroonilise sigaretiga. Kunstiteos mõjub küll vahel žanrireeglite rikkumise kaudu tugevamalt ja teravamalt, aga siin on rikutud põhireeglit, ja seda kohe alguses - saladusfilm ilma saladuseta ja seega - võluta.

Observe and Report
2009; lavastaja ja stsenarist Jody Hill; osades Seth Rogen, Anna Faris, Ray Liotta, Michael Pena, Celia Weston, Collette Wolfe
7/10

Mingil juhul ei ole tegemist meeldiva filmiga: kõik tegelased on kirjutatud ja mängitud eemaletõukavateks väikesteks parasiitiseks, kes üritavad oma eluga toime tulla teisi närides ja mäludes. Ainukesed heatahtlikud tegelased on liiga lollid, et selles karmis kaubanduskeskusemaailmas hakkama saada. Seth Rogen on üks viimastest: vähese taibukusega õnnistatud bipolaarse häire all kannatav turvamees Ronnie, kelle eluunistuseks on saada tõeliseks politseinikuks. Mure on ainult selles, et ta taipab politseitööst vaid seda, kuidas asju ja inimesi lõhkuda ning õhku ja maha lasta. Ühel päeval (ja järgmistelgi) jookseb marketis ringi paks keskealine valge mees ning näitab "maailma kõige ilusamale tüdrukule" (Faris) oma peenist - Ronnie asub loomulikult koheselt kaitsepositsioonile (tõsiselt naljakas episood, milles Ronnie üritab teisi veenda probleemi tõsiduses, korrutab ta Brandile: he's gonna kill you, he's gonna so fucking murder you ...). Asjasse sekkub ka "tõeline" politseinik (Liotta), kellest saab nii Ronnie iidol kui vihavaenlane - ta on Ronniel ees igal pool, kui see tahab kellegi maha lasta või läbi peksta. Film on põhimõtteliselt Ronnie katse joosta läbi seina, läbi selle müüri, mis eraldab teda "normaalsest" maailmast, milles ta oleks austatud ja vajalik - arvestades Ronnie vägivaldset meeleseisundit ja pettekujutelmi oma supermani-omadustest, ei tohiks seda mitte kunagi juhtuda. Vahepeal tundubki, et Ronnie hävitatakse täielikult, kuid siis kohtab mees oma liputajat ... algab tagaajamine "Where is My Mindi" saatel, mis, jällegi, on filmi tähtepisoode ning mille lõpus Ronnie lihtsalt julmalt tulistab liputajat ... ning saavutab sellega kõigi austuse, ja võidab tüdruksõbragi. Niisiis, järgides oma vägivallatsemist ja peaga vastu seina jooksmist, tunnistatakse Ronnie lõpuks normaalseks, võetakse vastu ühiskonda, mis, nagu võib järeldada, koosnebki taolistest ohtlikest jobudest. Kui algul tundus, et lollus takistab neil tegelastel läbi lüüa, siis oli tegelikult seda vaja vaid võimendada, et mitte näida veider. "Observe and Report" on järjest juba teine vaadatud film, milles idiootsus mängib tähtsat rolli, ent erinevalt "A Simple Planist" on siin see läbilöömise tingimus. Kes küll etendaks karjale idiootidele idioodi rolli? Tundub, et ei olegi enam võimalust.

A Simple Plan
1998; lavastaja Sam Raimi; stsenarist Scott B. Smith; osades Bill Paxton, Billy Bob Thornton, Bridget Fonda, Brent Briscoe, Gary Cole
7/10

Kolm meest lähevad metsa ja leiavad allakukkunud lennuki ning sellest 4,4 miljonit dollarit; loomulikult toimub tegevus väikelinnas, kus mitte miski ei jää saladuseks. Niisiis, lihtsast plaanist, mille kohaselt üks meestest (kõige haritum, st ainukesena koolis käinud Hank) võtab raha enda hoolde kuni on selge, et seda keegi otsi, misjärel hunnik pappi ilusasti ja rahulikult kolme peale võrdselt ära jagatakse. Alguses tundub, et Hank on meestest ka kõige arukam ja ausam - tahab ta ju alguses koti isegi politseisse viia -, kuid mida aeg edasi, seda jõhkramaks ja salakavalamaks ta muutub. Jacob, Hanki vend (suurepärane roll Thorntonilt, kes eelnevalt ka "Sling Blade'is" tõestanud, et oskab natuke arengus mahajäänuid kehastada), usub siiralt, et see rahahunnik teeb ta õnnelikuks: unistus tagasi osta oma isa farm, teostada iseennast. Lou on lihtsalt kohalik möllumees ja alkohoolik, kel on ükskõik mis ja kus, peaasi, et siit minema. Hankil on varrukast võtta ka veel lapseootel naine, kes suudab mehe tegema panna kõike, mis ta ütleb. Ahnus kasvab ja kasvatab hambad, küüned pole ammu maniküüri näinud; koostöös külmaga jäätab Hankigi arukuse, mistõttu ta tapab kõik, mis rikkusele ette jääb. Ühesõnaga, haritud ja arukas, on Hank lõpuks veel juhmim kui ta vend; õigemini, mis papp paljastab, on see, et tegelikult on kõik rikkusega kokkupuutudes võimelised muutuma õelaks idioodiks, kes ei arvesta kellegi teise tunnetega. Sest nii on hea hariduse saanuid õpetatud: tuleb teha absoluutselt kõik, et ennast "teostada", ja seda võimalikult vähese vaevaga (haridus on juba piisav vaev!). Ainult idioot suudab helendavast kullast kõrvale vaadata - ja selle eest tuleb end ohverdada, vastasel juhul tapetakse teiste poolt; ainult ohverduse kaudu jõuab sõnum kohale; (karistamatu) tapmine ei lähe kellelegi korda. Do you ever feel evil? Ainult idioot suudab ühiskonna reeglitest sügavamale vaadata; aga selline ongi ju tema roll - peegeldada meie kurjust, muuta meid õnnelikuks, panna meid arvama, et teeme õigesti, meid lunastada, kuigi kõik kuritööd on juba korda saadetud, süütud tapetud, võime ikkagi rahuliku südamega edasi elada, sest välised kurja tingimused on hävitatud.

The Headless Woman (La mujer sin cabeza)
2008; lavastaja ja stsenarist Lucrecia Martel; osades Maria Onetto, Claudia Cantero, César Bórdon, Daniel Genoud, Guillermo Arengo
5/10

Hambaarst Vero sõidab rahulikult mööda teed ja järsku käib kolksatus - kas ta ajas kellegi alla, ja kui, siis kelle - inimese või koera? Liiga ehmunud, et autost isegi väljuda, jätkab ta teed. Hakkab sadama, algab "torminädalavahetus", mil kindlasti kõik jäljed ja potentsiaalsed laibad tee pealt kanalisse pühitakse. Aga miskipärast ei suuda naine unustada; kangekaelselt ajab ta oma rida: "Ma tapsin kellegi ..." Kuid mitte kedagi ei huvita, isegi kui selgub, et laibana identifitseeriti üks noor poiss; kõik korrutavad Verole, et "kõik on korras, see oli kõigest perro." Ma saan aru, et üks filmi eesmärke ongi näidata, et selles - rikaste ja ilusate ja arstide - maailmas ei ole vahet, kas ajada alla koer või vaene poiss - mõlemat on võimalik väga lihtsalt asendada varjupaigast uue võtmisega, küll seegi autopesuga hakkama saab; mõlemad on tegelikult üks ja sama perro. Kuid näitamaks, et tegelased on tundetud ja maailm on julm, võib ometi kujutada seda kõike värvikamalt, lisades mõnegi emotsiooni - kasvõi masenduse ja ängistuse; kasvõi filmitegijapoolse. "Peata naises" ei ole aga isegi neid; kogu ekraanil toimuv on täielikult ükskõikne, nähtud täiesti ükskõiksest vaatepunktist. Vero käib ringi, auk peas, "ma vist tapsin...", ja vastus, "kõik on korras" - tegelikult ei lisa ülejäänud dialoog filmile juurde suurt midagi. Kokkuvõttes üks keskmiselt tühi eksistents esitatud täiesti keskmisel kujul tühjade piltide ja kõne kaudu, emotsioonitult.

2001: A Space Odyssey
1968; lavastaja Stanley Kubrick; stsenaristid Arthur C. Clarke ja Stanley Kubrick; osades Keir Dullea, Gary Lockwood, William Sylvester, Douglas Rain
10/10

... on the outer fringes of the nothing, to materialize this nothing; on the outer fringes of the void, to trace out the mark of the void ... (Baudrillard "The Perfect Crime") - ja siis sukelduda sellesse tühjusesse, läbistada eimiski ja saada sellega üheks, saada iseendaga üheks, muutuda tühjuseks, mis annab kogu universumile olemasolu põhjenduse. There is no point in identifying the world. We cannot even identify our own faces, since mirrors impair their symmetry. To see our own face as it is would be madness, since we would no longer have any mystery for ourselves and would, therefore, be annihilated by transparency. Iseennast näha, olla ise kõigis võimalikes ajahetkedes, muutudes iseenese jaoks läbipaistvaks tähendab saada hävitatud; ilma müsteeriumita ei ole mind olemas. Mina olen müsteerium. Mis tähendab samas, et tegelikult ei eksisteeri müsteeriumile lahendust; viimase (algse) põhjusena eksisteerib tühjus. Et areneda üliinimeseks, tuleb sellega kokku langeda, mõista, et tegelikult inimest (kui ratsionaalselt mõtlevat geeniusest subjekti) ei eksisteeri. Mina olen eimiski. Kubricku "2001-s" mängib inimene täiesti marginaalset rolli ning kogu universum tantsib masinatega valssi (vapustav kosmoselaevade tants J. Straussi "Blue Danube" saatel), annab aimu sellest, et ehkki inimene on leiutanud tööriistad, mille abil ehitada kõige keerulisemaid masinaid, kujundada Maad omaenese arusaamade järgi, on ta vaid külaline, ta on täitnud tühjuse olemasolu illusioonidega, mis pidevalt ähvardavad kokku variseda. Edasiminekuks on vaja tõusta üliinimeseks - R. Straussi "Also Sprach Zarathustra" kaudu Nietzsche, kes oli tõeline enesehävitaja ja (taas)looja, kelle eesmärgiks oli maailma ümberkujundamine, kõrgemale tõusmine siinsetest mahakäinud "ideaalidest" ja "väärtustest", kes sai aru, et ületamiseks tuleb kõigepealt tunnistada iseenese võimatust - inimene ja jumal ei kirjuta enam universumi reegleid; vaja on Übermanni. Vastavalt sellele loob Kubrick justkui teatava transtendentse ego, kes on võimeline jälgima ja nägema kogu Maad puhtalt, lapsesilmade - millel ei ole veel keelt, norme, seadusi, ühiskonda jne - läbi, et alustada uuesti, olles mõistnud, et siiani on ta vaid avastanud kosmosesaladusi oma magamistoas. We flatter ourselves that we discover the object and conceive it as waiting there meekly to be discovered. But perhaps the cleverer party here is not the one we think. What if it were the object which discovered us in all this? What if it were the object which invented us? (Baudrillard)

Uspenski evolutsioonist ja revolutsioonist

Boriss Uspenski "Ajalugu ja semiootika"

"Ajalooteadvus eeldab siiski põhimõtteliselt lineaarse, pöördumatu (kordumatu), mitte aga tsüklilise (korduva) aja olemasolu. Selle teadvuse keskmes, nagu juba teame, on evolutsiooniidee (ja mitte idee kogu oleva ettemääratusest) – idee evolutsioonist, mille edenemine tekitab pidevalt põhimõtteliselt uusi seisundeid (ega korda vanu). Seejuures eeldatakse, et iga tõeliselt uus seisund on põhjuslike suhete kaudu seotud teatava seisundiga, mis sellele on eelnenud (ja mis ei kujuta endast esialgset minevikku). Sarnaselt sellega, kuidas kosmoloogilise teadvuse piires teadvustatakse sündmusi niivõrd, kuivõrd nad sobivad ettekujutusse sellest, mis on olnud vanasti, nii ka ajalooteadvuse piires teadvustatakse sündmusi niivõrd, kuivõrd nad sobivad ettekujutusse põhjuslike suhete seaduspärast. Saab väita, et ühel juhul eeldatakse ühtede ja samade sündmuste kordumist, teisel juhul aga ühtede ja samade seaduspärasuste kordumist. Siinjuures on tähtis märkida, et sündmused kui niisugused on konkreetsed, samal ajal kui põhjuslikud seaduspärasused on abstraktsed. See määrab (kosmoloogilisele teadvusele iseloomuliku) tsüklilise aja ja (ajalooteadvusele iseloomuliku) lineaarse aja tajumise erinevuse.

Nende kahe ajaloosse suhtumise vastandlikkus (res gestae mõttes) teadvustati Euroopas XVIII sajandil: nimelt prantsuse entsüklopedistid kuulutasid, et ajalooprotsessi mõtestades tuleb kosmoloogiliselt teadvuselt vältimatult üle minna ajalooteadvuse juurde. Nagu deklareeris Diderot, “vanasti me tundsime näidiseid, täna me teeme kohustuslikuks reeglid” (Diderot, V, 636). Sellega kooskõlas tehti pärast Prantsuse revolutsiooni ettepanek loobuda ajaloo kirjutamisest, kuni need reeglid (ajalooprotsessi seaduspärasused) on selgeks mõtestatud.

Ajalooprotsessi uus käsitus peegeldub muide suurepäraselt termini revolutsioon ümbermõtestamises. Esialgselt tähendas see sõna tegelikult “pööret, ringliikumist”; ajaloole rakendatuna peeti revolutsiooni restauratsiooniks, endise korra taastamiseks – ja see vastab ettekujutusele tsüklilisest ajast. Prantsuse revolutsioonist alates hakatakse seda sõna seostama progresseeruva edasiliikumise ideega (teisisõnu – hüppelise arenguga); võib öelda, et antud termini uus käsitus kooskõlastub ettekujutusega lineaarsest, ja mitte tsüklilisest ajast. (Kui revolutsiooni ja evolutsiooni vastandamine oli varem kooskõlas tsüklilise ja mittetsüklilise liikumise vastandamisega – seejuures mõlemad sõnad on etümoloogiliselt korreleeruvad pöörlemise, ringliikumise ideega – siis nüüd hakkab see kokku kõlama järjekestva ja hüppelise liikumise, protsessi ja ekstsessi vastandamisega.) Sellele vastavalt tekib pärast Prantsuse revolutsiooni iseloomulik vajadus aega kiirenevalt, sündmusi kiirenevas tempos läbi elada, mis omakorda eeldab kiiret liikumist teatava eesmärgi (etapi, piiri) poole.

Nagu näeme, võib ajalookirjelduse keel sisu poolest olulisel määral muutuda olenevalt ajalooprotsessi mudelist, mis omakorda sõltub aja ühest või teisest mõtestamisviisist."

Mary Reilly
1996; lavastaja Stephen Frears; stsenarist Christopher Hampton; osades John Malkovich, Julia Roberts, George Cole, Michael Gambon, Glenn Close, Michael Sheen, Ciaran Hinds, Bronagh Gallagher
7/10

I am the bandit. He is merely the cave in which I shelter.

"Mary Reilly" puhul on tegemist Jekylli ja Hyde'i loo ümberjutustusega teisest vaatepunktist, doktor Jekylli ilusa ja õrna teenijanna silmade kaudu. Jutustuse (Valerie Martini romaanist) filmiks muutmise käigus on ilmselt küll palju sellest positsioonimuutusest kaduma läinud, lisandunud on vaid üks tähtis tegelane, kes tunneb kaasa Jekyllile ja kardab Hyde'i, ent kokkuvõttes armastab neid mõlemaid. Julia Roberts esitab kartlikku, kuid samas enda heaolu jaoks liiga nuuskivat (st julget?) noort naist piisavalt veenvalt, pidevalt kaheldes, kuid siiski jätkates, suutmata ennast takistada samamoodi nagu hea doktorgi. Julia suured silmad on täis hirmu ja armu vastavalt pilgu objektile. Aga tõeliseks vaatamisväärsuseks on filmis John Malkovich, kelle doktoripilgus on juba küllalt kurjust, et lasta aimata härra Hyde'i kohalolu, kusagilt hingesügavusest pinnale immitsemas; ning samas on härra Hyde'i tapvas-julmas olekus tunda seda armastust, mis paneb teda sooritama oma viimast tegu. Malkovich ei saavuta suurepärast kahestumiseffekti mitte koletist ja doktorit radikaalselt teineteisest lahutades, vaid näidates ühte teises, näidates, et Jekyll-Hyde on üks ja sama inimene - mis on palju hirmutavam kui kusagil seal ringihulkuv koletis: ta on siin, minu sees. Kolmandaks vaatamisväärsuseks peab mainima Udu: kogu tegevus on maetud nii tihedasse uttu, et mõnikord on raske eristada, kes kõnnib ja kus kõnnib; ei ole näha ehitisi taustal, tänavad on justkui tiigivesi hommikujaheduses, nii et tundub nagu tegelased hõljuvad suutmata leida kindlat pinda jalgade all, tunnetamata iseennastki. Aga selles ju tegelikult mõte ongi: see Udu ja Pimedus, mis pesitsevad igas inimeses ja mida me kõik kardame; mis ähmastab meie piire ja muudab kindla sammu kobavaks lonkamiseks. Kostüümidraamade meistril Stephen Frearsil on õnnestunud luua piisavalt kahetine atmosfäär, mis lubab ses elutseda nii doktoril kui koletisel - ja loomulikult nende piinatud armsamal; olen tänulik selle eest, et ei ole mindud sirgjoonelise (koletis)õudusfilmi teed.

Punch-Drunk Love
2002; lavastaja ja stsenarist Paul Thomas Anderson; osades Adam Sandler, Emily Watson, Philip Seymour Hoffman, Luis Guzman
8/10

I have a love in my life. It makes me stronger than anything you can imagine.

Erinev, nagu tihti öeldakse, ei ole sugugi alati (ja enamasti) hea. Aga seekord tõesti on. Paul Thomas Anderson on teinud Adam Sandlerist (kes on tavaliselt lihtsalt idioot-poolearuline) tõeliselt katkise mehe, kes ei suuda ümbritsevas maailmas kuidagi orienteeruda, teistega suhelda ega suhestuda ka iseendaga. Kõikjal on müra ja segadus, sebimine ja mõttetus. Mingid asjad, mida peab tegema ja mida nagu tahaks teha, aga ei ole sugugi kindel ... Kõik on ähmane. Tegemist on romantilise komöödiaga? - aga pool tundi filmis sees ning ei ole veel armastuse lõhnagi. Kuid enne on vaja näidata, milliste müüride sisse peab armastus mõra lööma, et üldse löögile pääseda, millise võimatult tundevõõra mehe päästmise armastus seekord enda peale on võtnud. Nii et enam ei oleks küsimust, miks Barry ja Lena teineteist ihaldavad, mida nad teineteises näevad ja kuidas omavahel suhestuvad - vaja on lihtsalt luua muusika sellest kõrvulukustavast mürast. Stseen, milles Lena esimest korda Barry välja kutsub (ega lepi enam mitmendat korda kahtlevalt-eitava vastusega) on nii valusalt intensiivne, et kasvatab peas rõhku plahvatuse ääreni; just siit saab parima sissevaate väriseva Barry pähe. Lena sammub Barry kabinetti, räägib midagi vaiksel häälel, ümberringi sõidavad tõstukid, mehed ja kastid kukuvad tõstukitelt maha, lendavad vastu seina, vandumine ja lärm ning lisaks võimas trummirütm heliribal ... ning vaikne - kas sa tuled minuga välja? Soov välja pääseda on aga nii suur, et kõhklev "jah" kasvab kõikevõitvaks Emotsiooniks, mille abil Barry lausa liugleb õnneliku lõpu poole ja sõna otseses mõttes löö kõik takistused raudkangiga ninali maha. "Punch-Drunk Love" esitab armastuse puhtaimal kujul, kui Idee, mis päästab maailma ja paneb kõrvus kõlama üleva viiekümnendate armastusfilmimuusika.

The Keep
1983; lavastaja ja stsenarist Michael Mann; osades Jürgen Prochnow, Scott Glenn, Gabriel Byrne, Ian McKellen, Robert Prosky, Alberta Watson
6/10

Michael Manni teine täispikk mängufilm on hoopis midagi muud kui tema realistlikud stiilsed krimidraamad, mille poolest ta tuntud on. "The Keepiga" triivis Mann aga ilmselt liiga palju eemale kindlast jalgealusest ja tegi õudusfilmi, mis ei tekita just väga palju hirmuvärinaid. Aastal 1941 saadetakse rühm natsisõdureid valvama kindlust Rumeenia mägedes ning vähehaaval selgub, et kindlus ei ole ehitatud mitte kurjuse väljas hoidmiseks, vaid maailma kaitsmiseks kurjuse eest, mis asub kindluse müüride vahel. Rikkusejanulised saksa sõdurid vabastavad kurjuse ahelatest ning peavad maksma oma elu hinnaga ... Filmi peategelane ongi Kindlus ise, mis on nii rusuv, pime, niiske, et paneb tõesti uskuma, et siin kiviseintes ja koridorides hiilib ringi kurjus ise, veelgi suurem ja võimsam kui natsid, võimsam ühestki inimteost. Aga selle kurjuse kehastus ise - kes näeb välja nagu segu Predatorist ja Iron Manist - jätab kuidagi suvalise mulje, ei ole tal sisu ega õudustäratavust. Ta vaid imeb inimestest välja nende elu üsna mannetute valgusefektide kaudu. Päris nutikas oli moment, kus Gabriel Byrne küsib Molasarilt (kurja nimi): Where are you from? - ja saab vastuseks I am from you! Loomulikult on kogu evil, mis inimkonda kollitab, pärit temast enesest. Aga lisaks kindluse ilule-õudusele ei lähe Mannil õnneks lisada inimestele, kellest kurjus tuleneb, õiget olemust, veenvust - jäävad kuidagi lihtsa visandi tasandile, ehkki näitlejad on ju igati võimekad. Lamedatest tegelastest aga ei saa kahjuks välja kasvada ka Sügavat Kurja; ja nii jääbki filmi tõmbenumbriks lava - kindlus - ja selles loodud atmosfäär täiustatud Tangerine Dreami muusikaga. Hoopis tegelased jäävad dekoratsioonide tasemele (kõige enam muidugi Scott Glenni mängitud Hea mees, kes on täiesti võimatult igav kivinägu).

The Fighter
2010; lavastaja David O. Russell; stsenaristid Scott Silver, Paul Tamasy, Eric Johnson; osades Mark Wahlberg, Christian Bale, Amy Adams, Melissa Leo, Jack McGee
6/10

Poksijatest (ja muudest võitlejatest), tundub, on juba kõik võimalikud filmid valmis tehtud; midagi uut on peaaegu võimatu pakkuda. Ega David O. Russell eriti ei ürita ka, järgides ikka sama paar ebaõnnestumised-lihtsad õnnestumised-raske võit teemaarendust, mis, kui ilusti välja arendatud ja mitmeplaanilise kangelase poolt toetatud, ei ole sugugi pahakspandav. Aga probleem on just peakangelases, Micky Wardis/Mark Wahlbergis; asi ei ole küll vist viimases, sest ta näeb välja üsna sobilik (tagasihoidlik) poksija, aga ma ei suutnud filmi jooksul näha temas karakterit, kes püüaks ja rabeleks kõigest väest, et tippu jõuda, kes ületaks kõik raskused, mis teel tiitlina teda ees ootavad. Muidugi Micky teeb kõike seda, aga kuidagi ... isegi mitte üritades; ühesõnaga, ta jääb eemalolevaks filmi teemast, olustikust ja sündmustest. On tema venna Dicky asi teda pidevalt tagasi tõmmata, meelde tuletada, et ta ikka jääks meie sekka, mitte lihtsalt ei hõljuks minema oma olemuse juurest. Dickyt kehastav Christian Bale ongi "The Fighteri" suurim õnnestumine; on näha eluvaimu, mitut karakteri dimensiooni, aeg-ajalt hullumeelset pühendumist päästmaks nii Wahlbergi kui Mickyt. Teiseks kordaminekuks saab kindlasti pidada elu esitamist väikelinnas Lowellis, mis on äärmiselt traagiline-koomiline Micky suure jõhkard-nais-perekonnaga, baarikaklustega ja narkourgastega. Sellises kohas ja perekonnas üles kasvades on iha läbi ja kasti lüüa kindlasti kõikehõlmav, kahjuks aga Mickys seda ei ole - ei tahtmist ega võimu, nii et lõpuvõit jääb lahjaks ja magedaks. Ei ole ära teenitud.

Thief
1981; lavastaja ja stsenarist Michael Mann; osades James Caan, James Belushi, Robert Prosky, Tuesday Weld, Willie Nelson, Dennis Farina
7/10

Enamasti ei suuda ma suhestuda kaheksakümnendate filmide atmosfääriga, selle eksimatult äratuntava muusikalise taustaga ja tumeda, robustse pildiga. "Thief" kuulub kogu oma välimuselt sellesse kategooriasse, aga on ka piisavalt palju, mis tal hästi ja isegi suurepäraselt välja tuleb. James Caan mängib Franki, osavat ja karmi ja (teiste) reeglitest mitte hoolivat varast, kes seob end suure raha teenimiseks bossiga, et teha vaid üks töö, mille abil terve ülejäänud elu ära elada. Boss muretseb talle maja, lapse (kui Frankil on lapsendamine ebaõnnestunud) ja rahateenimisviisi - ühesõnaga kõik. Ja loomulikult ei taha boss teda enam vabaks lasta. Kõik, mis Frankil on, kuulub bossile. Algselt vaba mees on seotud nii naise, lapse kui kindla elukohaga (mis oli tema unistus vabadusest), kuid lisaks ka mehega, kes kõike jälgib ja kontrollib, mida mees teeb. Caani karmus ja sirgjooneline võitlus vabaduse saavutamise nimel, enese reeglite kehtestamise nimel on filmi nauditavamaid elemente. Kahju, et ta enamasti vaid kõrvalosades ja vanana on esinenud (või vähemalt mina teda näinud). Mis teha kui vabaduse-iha hakkab vabadust piirama? Loomulikult kõik hävitada, õhku lasta ja tappa. Nii Frank kui kogu film on selles suhtes täiesti halastamatud: ei mingeid moraalseid dilemmasid, kuidas oleks kõige õigem elada; lihtsalt on teada, kuidas ei saa elada - ning selle vastu tuleb kõige täiega võidelda. Vabastav karm krimifilm, mis loob kahe tunni jooksul piiranguid, reegleid ja norme, et need lõpuks lihtsalt õhata. I am the last guy in the world that you wanna fuck with.

Blue Valentine
2010; lavastaja Derek Cianfrance; stsenaristid Derek Cianfrance, Cami Delavigne, Joey Curtis; osades Ryan Gosling, Michelle Williams, Faith Wladyka, John Doman
9/10

Kui armuda, tunduvad kõik teise veidrused ainulaadselt armsad, põnevad ja võimatult vastupandamatud - teist avastada ja leida temas seda, mis paneb sisemuse põlema, leida temas täpselt seda, mida oled otsinud. Läheb paar aastat mööda ja need samad väikesed armsad pisiasjad tüütavad, muutuvad isegi vastikuks, eemaletõukavaks - sest enam ei ole uudsust, avastad, et need pisiasjad ongi ainus, mis ta suudab pakkuda, aga tegelikult sa tahtsid kõike, sa tahtsid, et ta pakuks just seda, mida sina tahad. "Mulle meeldib, kuidas sa suudad meelitada ja solvata samaaegselt" - aja möödudes see väsitab ja kurnab, sa ei taha nalja, ei saa kogu aeg lõbutseda ja nautida; peab olema tõsine, kaalutletud ja edasipürgiv. Kahjuks ei saa mõlemat samal ajal. Niisiis sa hakkad vihkama kõike teise juures, sa hakkad vihkama seda, milliseks ta sind on muutnud. "Blue Valentine" annab edasi suhte kiire alguse ja aeglase surma läbi põhjaliku tegelaste vaatluse; Gosling ja Williams peavad mängima nii armunuid kui pettunuid, leidjaid ja kaotajaid, sõpru ja vihkajaid - mängima kahes pooluses samal ajal jäädes üheks tegelaseks. Öö kosmosehotellis, kuhu Dean Cindy viib, et eemalduda igapäevamuredest ja "ennast täis juua ning armatseda" osutub üheks valusaimaks suhtekogemuseks, mida olen ekraanil näinud, eriti pärast seda, kui on näidatud pea täpselt sarnast tegevust minevikus, alguses, mil mõlemad naersid ja nautisid joovastuses. Nüüd on vaja rasket joovet, et üldse teist endale lähedale lasta. Nii näitlejad kui film tervikuna suudavad sünni ja lagunemise siduda üheks valusaks, kurvaks kogemuseks, mis ajab nii naerma kui nutma, aga eelkõige loob film sellise maailma ja karakterid, et puudutab vist küll kõiki, kes armunud on (olnud) - või kes üldse on inimene.