Pro urodov i ljudei
1998; lavastaja ja stsenarist Aleksei Balabanov; osades Sergei Makovetski, Dinara Drukarova, Anželika Nevolina, Viktor Suhhorukov, Vadim Prohhorov
8/10

20. sajandi algul, filmikunsti sünnikümnendeil leiab aset kahe "normaalse" perekonna lagunemine-lagundamine kahe pornograafi poolt, kes "imbuvad" tavaliste kodanike ellu kui kasvaja, mis vallutab nende kehad ja allutab nad oma kontrollile. Algus on tummfilmilik jutustus staatiliste episoodide ja vahekirjete vaheldumisega, tutvustades filmi peategelasi. Edaspidi jätkub tõeliselt minimastlik jutustus: dialoogid on lühikesed, justkui tsitaadid, mitte aga tavaline vestlus; filmimistehnika on samuti "vanaaegne", matkides kino algusaegu. See paralleelsus jutustuse ja tehnika vahel on märgatav terve filmi jooksul: algul õnnelikud, n-ö õndsas algseisundis tegelased tummfilmi külma dokumentatsiooniga; jutustuse edasiarenedes lisandub heli ja (peaaegu) värv, justkui tungides tegelaste ellu ja rikkudes nende õndsuse. Niisiis ühest vaatepunktist on "Inimestest ja värdjatest" mõnes mõttes filmikunsti enda perversseerumine. Kui aga tegelastesse ja sündmustesse lähemalt süüvida, leiame, et kõik nad on teatud vaatevinklist perverdid, naudivad alandamist, pornograafiat, enesealastust - liikuvatel piltidel ei ole enam vajagi reaalsust moonutada, see on juba moondunud, sügaval sisimas perverssne. Seetõttu on ka lõppude lõpuks raske "kurja-tegijaid" hukka mõista ja rikutuid taevasse õnnistada - see kõik on nende vastastikune mäng, eneseleidmise ring, milles peab puudutama endast kõige kaugemat ja leidma temas enese, leidma eneses tema. Nii jõuavadki lõpuks pääsenud "puhtad hinged" ikkagi taas tee piitsa alla.