The Keep
1983; lavastaja ja stsenarist Michael Mann; osades Jürgen Prochnow, Scott Glenn, Gabriel Byrne, Ian McKellen, Robert Prosky, Alberta Watson
6/10

Michael Manni teine täispikk mängufilm on hoopis midagi muud kui tema realistlikud stiilsed krimidraamad, mille poolest ta tuntud on. "The Keepiga" triivis Mann aga ilmselt liiga palju eemale kindlast jalgealusest ja tegi õudusfilmi, mis ei tekita just väga palju hirmuvärinaid. Aastal 1941 saadetakse rühm natsisõdureid valvama kindlust Rumeenia mägedes ning vähehaaval selgub, et kindlus ei ole ehitatud mitte kurjuse väljas hoidmiseks, vaid maailma kaitsmiseks kurjuse eest, mis asub kindluse müüride vahel. Rikkusejanulised saksa sõdurid vabastavad kurjuse ahelatest ning peavad maksma oma elu hinnaga ... Filmi peategelane ongi Kindlus ise, mis on nii rusuv, pime, niiske, et paneb tõesti uskuma, et siin kiviseintes ja koridorides hiilib ringi kurjus ise, veelgi suurem ja võimsam kui natsid, võimsam ühestki inimteost. Aga selle kurjuse kehastus ise - kes näeb välja nagu segu Predatorist ja Iron Manist - jätab kuidagi suvalise mulje, ei ole tal sisu ega õudustäratavust. Ta vaid imeb inimestest välja nende elu üsna mannetute valgusefektide kaudu. Päris nutikas oli moment, kus Gabriel Byrne küsib Molasarilt (kurja nimi): Where are you from? - ja saab vastuseks I am from you! Loomulikult on kogu evil, mis inimkonda kollitab, pärit temast enesest. Aga lisaks kindluse ilule-õudusele ei lähe Mannil õnneks lisada inimestele, kellest kurjus tuleneb, õiget olemust, veenvust - jäävad kuidagi lihtsa visandi tasandile, ehkki näitlejad on ju igati võimekad. Lamedatest tegelastest aga ei saa kahjuks välja kasvada ka Sügavat Kurja; ja nii jääbki filmi tõmbenumbriks lava - kindlus - ja selles loodud atmosfäär täiustatud Tangerine Dreami muusikaga. Hoopis tegelased jäävad dekoratsioonide tasemele (kõige enam muidugi Scott Glenni mängitud Hea mees, kes on täiesti võimatult igav kivinägu).

The Fighter
2010; lavastaja David O. Russell; stsenaristid Scott Silver, Paul Tamasy, Eric Johnson; osades Mark Wahlberg, Christian Bale, Amy Adams, Melissa Leo, Jack McGee
6/10

Poksijatest (ja muudest võitlejatest), tundub, on juba kõik võimalikud filmid valmis tehtud; midagi uut on peaaegu võimatu pakkuda. Ega David O. Russell eriti ei ürita ka, järgides ikka sama paar ebaõnnestumised-lihtsad õnnestumised-raske võit teemaarendust, mis, kui ilusti välja arendatud ja mitmeplaanilise kangelase poolt toetatud, ei ole sugugi pahakspandav. Aga probleem on just peakangelases, Micky Wardis/Mark Wahlbergis; asi ei ole küll vist viimases, sest ta näeb välja üsna sobilik (tagasihoidlik) poksija, aga ma ei suutnud filmi jooksul näha temas karakterit, kes püüaks ja rabeleks kõigest väest, et tippu jõuda, kes ületaks kõik raskused, mis teel tiitlina teda ees ootavad. Muidugi Micky teeb kõike seda, aga kuidagi ... isegi mitte üritades; ühesõnaga, ta jääb eemalolevaks filmi teemast, olustikust ja sündmustest. On tema venna Dicky asi teda pidevalt tagasi tõmmata, meelde tuletada, et ta ikka jääks meie sekka, mitte lihtsalt ei hõljuks minema oma olemuse juurest. Dickyt kehastav Christian Bale ongi "The Fighteri" suurim õnnestumine; on näha eluvaimu, mitut karakteri dimensiooni, aeg-ajalt hullumeelset pühendumist päästmaks nii Wahlbergi kui Mickyt. Teiseks kordaminekuks saab kindlasti pidada elu esitamist väikelinnas Lowellis, mis on äärmiselt traagiline-koomiline Micky suure jõhkard-nais-perekonnaga, baarikaklustega ja narkourgastega. Sellises kohas ja perekonnas üles kasvades on iha läbi ja kasti lüüa kindlasti kõikehõlmav, kahjuks aga Mickys seda ei ole - ei tahtmist ega võimu, nii et lõpuvõit jääb lahjaks ja magedaks. Ei ole ära teenitud.

Thief
1981; lavastaja ja stsenarist Michael Mann; osades James Caan, James Belushi, Robert Prosky, Tuesday Weld, Willie Nelson, Dennis Farina
7/10

Enamasti ei suuda ma suhestuda kaheksakümnendate filmide atmosfääriga, selle eksimatult äratuntava muusikalise taustaga ja tumeda, robustse pildiga. "Thief" kuulub kogu oma välimuselt sellesse kategooriasse, aga on ka piisavalt palju, mis tal hästi ja isegi suurepäraselt välja tuleb. James Caan mängib Franki, osavat ja karmi ja (teiste) reeglitest mitte hoolivat varast, kes seob end suure raha teenimiseks bossiga, et teha vaid üks töö, mille abil terve ülejäänud elu ära elada. Boss muretseb talle maja, lapse (kui Frankil on lapsendamine ebaõnnestunud) ja rahateenimisviisi - ühesõnaga kõik. Ja loomulikult ei taha boss teda enam vabaks lasta. Kõik, mis Frankil on, kuulub bossile. Algselt vaba mees on seotud nii naise, lapse kui kindla elukohaga (mis oli tema unistus vabadusest), kuid lisaks ka mehega, kes kõike jälgib ja kontrollib, mida mees teeb. Caani karmus ja sirgjooneline võitlus vabaduse saavutamise nimel, enese reeglite kehtestamise nimel on filmi nauditavamaid elemente. Kahju, et ta enamasti vaid kõrvalosades ja vanana on esinenud (või vähemalt mina teda näinud). Mis teha kui vabaduse-iha hakkab vabadust piirama? Loomulikult kõik hävitada, õhku lasta ja tappa. Nii Frank kui kogu film on selles suhtes täiesti halastamatud: ei mingeid moraalseid dilemmasid, kuidas oleks kõige õigem elada; lihtsalt on teada, kuidas ei saa elada - ning selle vastu tuleb kõige täiega võidelda. Vabastav karm krimifilm, mis loob kahe tunni jooksul piiranguid, reegleid ja norme, et need lõpuks lihtsalt õhata. I am the last guy in the world that you wanna fuck with.

Blue Valentine
2010; lavastaja Derek Cianfrance; stsenaristid Derek Cianfrance, Cami Delavigne, Joey Curtis; osades Ryan Gosling, Michelle Williams, Faith Wladyka, John Doman
9/10

Kui armuda, tunduvad kõik teise veidrused ainulaadselt armsad, põnevad ja võimatult vastupandamatud - teist avastada ja leida temas seda, mis paneb sisemuse põlema, leida temas täpselt seda, mida oled otsinud. Läheb paar aastat mööda ja need samad väikesed armsad pisiasjad tüütavad, muutuvad isegi vastikuks, eemaletõukavaks - sest enam ei ole uudsust, avastad, et need pisiasjad ongi ainus, mis ta suudab pakkuda, aga tegelikult sa tahtsid kõike, sa tahtsid, et ta pakuks just seda, mida sina tahad. "Mulle meeldib, kuidas sa suudad meelitada ja solvata samaaegselt" - aja möödudes see väsitab ja kurnab, sa ei taha nalja, ei saa kogu aeg lõbutseda ja nautida; peab olema tõsine, kaalutletud ja edasipürgiv. Kahjuks ei saa mõlemat samal ajal. Niisiis sa hakkad vihkama kõike teise juures, sa hakkad vihkama seda, milliseks ta sind on muutnud. "Blue Valentine" annab edasi suhte kiire alguse ja aeglase surma läbi põhjaliku tegelaste vaatluse; Gosling ja Williams peavad mängima nii armunuid kui pettunuid, leidjaid ja kaotajaid, sõpru ja vihkajaid - mängima kahes pooluses samal ajal jäädes üheks tegelaseks. Öö kosmosehotellis, kuhu Dean Cindy viib, et eemalduda igapäevamuredest ja "ennast täis juua ning armatseda" osutub üheks valusaimaks suhtekogemuseks, mida olen ekraanil näinud, eriti pärast seda, kui on näidatud pea täpselt sarnast tegevust minevikus, alguses, mil mõlemad naersid ja nautisid joovastuses. Nüüd on vaja rasket joovet, et üldse teist endale lähedale lasta. Nii näitlejad kui film tervikuna suudavad sünni ja lagunemise siduda üheks valusaks, kurvaks kogemuseks, mis ajab nii naerma kui nutma, aga eelkõige loob film sellise maailma ja karakterid, et puudutab vist küll kõiki, kes armunud on (olnud) - või kes üldse on inimene.

Hunter S. Thompson "The Rum diary"
Bloomsbury 2004

1998. aastal tegi Terry Gilliam filmi "Fear and Loathing in Las Vegas", milles mängis peaosa Johnny Depp. "Fear and Loathing" on täis hallutsinatsioone, happe-põhiliselt-halbu-trippe, baari-sisalikke, kõiksuguseid narkootikume, eelkõige Gilliami joonisfilmilikku ülekeeratud fantaasiat ja Deppi närvitsevat-aga-lahedat veidrust. Nüüd on kohevarsti valmis saamas järgmine HST ekraniseering Deppiga peaosas, "The Rum Diary", seekord lavastajaks Bruce Robinson. Nii raamat ise kui lavastaja valik lasevad oodata mitte niivõrd hullumeelset fantaasialendu kui realistlikku (vahel küll lõbusat) luupainajat väljapääsuotsinguist igavusest, madalusest ja tähtsusetusest. HST kirjutas "Rummipäeviku" juba 1959. aastal, mil ta oli alles 22aastane ja kõik kuulsamad teosed ootasid alles ees. Aga see väike romaan annab suurepäraselt edasi joomise-, palavuse-, igavuse-, seksuaal-, õudustundmused Puerto Ricost, kus näiline mitte-midagi-tegemine aina kasvab ja kasvab, sisemus keeb palavusest ja ihast kuni plahvatus on vältimatu. Ei saa olla kompromissi mina ja maailma vahel, rahulikku eksistentsi ja leppimist sellega, mis pakutakse - kas kõik või mitte midagi. Aga need poolused muutuvad omavahel liiga sarnasteks, kuni igavene mäluauk kujunebki unistuseks. Ja koorib riidest lahti, lammutab inimese, söövitab liha ja jätab kondid kõrvetava päikese kätte kuivama.

They had made a big circle, and in the middle of it Chenault and the small, spade-bearded man were doing the dance. Chenault had dropped her skirt and was dancing in her panties and her white sleeveless blouse. Her partner had taken off his shirt exposing his glistening black chest. He wore nothing but a pair of tight, red toreador pants. Both of them were barefoot.

I looked at Yeamon. His face was tense as he stood on tiptoe to watch. Suddenly he called her name. 'Chenault!' But the crowd was making so much noise that I could barely hear him three feet away. She seemed oblivious to everything but the music and the freak who led her around the floor.

Now, as if in some kind of trance, Chenault began to unbutton her blouse. She popped the buttons slowly, like a practiced stripper, then flung the blouse aside and pranced there in nothing but her bra and panties. I thought the crowd would go crazy. They howled and pounded on furniture, shoving and climbing on each other to get a better view. The whole house shook and I thought the floor might cave in. Somewhere across the room I heard glass breaking.

I looked again at Yeamon. He was waving his hands in the air now, trying to get Chenault's attention. But he looked like just another witness, carried away with the spectacle.

Now they were closer together and I saw the brute reach around Chenault and unhook the strap of her bra. He undid it quickly, expertly, and she seemed unaware that now she wore nothing but her thin silk panties. The bra slid down her arms and fell to the floor. Her breasts bounced violently with the jerk and thrust of the dance. Full, pink-nippled balls of flesh, suddenly cut loose from the cotton modesty of a New York bra.

I watched, fascinated and terrified, and then I heard Yeamon beside me as he lunged toward the dancefloor. There was a commotion and then I saw the big bartender move up behind him and grab his arms. Several others pushed him back, treating him like a harmless drunk as they made room for the dance to go on.

They were coming together again, weaving slowly toward the middle of the circle. The noise was an overpowering roar from two hundred wild throats. Chenault still wore that dazed, ecstatic expression as the man reached out and eased her panties over her hips and down to her knees. She let them drop silently to the floor, then stepped away, breaking into the dance again, moving against him, freezing there for a moment - even the music paused - then dancing away, opening her eyes and flinging her hair from side to side.

Suddenly Yeamon broke loose. He leaped into the circle and they were on him immediately, but this time he was harder to pin. I saw him smack the bartender in the face, using his arms and elbows to keep them off, screaming with such fury that the sound of it sent chills up my spine, and finally going down under a wave of bodies.

Ekstaas, iha, vabadus, hirm, meeleheide, joovastus, abitus, metsikus, rõõm, raev - kõik mahuvad ära kahele leheküljele ja paisutavad need lõhkemise ääre peale. Kirjutamiskunst, mida on väga raske filmile jäädvustada, aga seda huvitavam jälgida, kuidas seda tehakse. Jään ootama, Bruce ja Johnny!

Shock Corridor
1963; lavastaja ja stsenarist Samuel Fuller; osades Peter Breck, Constance Powers, Gene Evans, James Best, Hari Rhodes, Larry Tucker, Chuck Roberson, John Matthews
7/10

Johnny Barrett on noor vihane ajakirjanik, kes teeb kõik, et võita oma elukutse ihaldatuim preemia, Pulitzeri auhind. Võimalus avaneb, kui hullumajas jääb lahendamata mõrv: Johnny laseb ennast segaseks tunnistada ja sisse kirjutada, et saaks rahulikult tunnistajaid üle kuulata. You've gotta' be crazy to want to be committed to an insane asylum to solve a murder. Probleem on aga selles, et hullumeelsed ei ole just kõige kindlamad ja avameelsemad tunnistajad; maailmast eraldatud (nii füüsiliselt vaimuhaiglas kui mentaalse seisundi tõttu) tegelevad nad kõige muu kui sinu küsimustele vastamisega, näiteks öiste ooperilaulmistega, ku klux klani asutamisega, lahingute organiseerimisega jne. Ainult et KKK-d asutab neeger ja last ootab mees. Kõik on kas ülekeeratud või ümberpööratud, õigemini niivõrd üle vindi keeratud, et lõpuks on murdumine vältimatu - neeger hakkab vihkama neegreid ja Johnny, kes sai haiglasse tänu sellele, et väitis oma armukese olevat oma õe, kelle vastu ta sügavat seksuaalset iha tunneb (diagnoos: erotic dementia), hakkabki armastatus nägema õde ja tundma vastikust tema puudutuste vastu (ehk on ka põhjuseks tema eksirännak nümfomaanide osakonda, kus ta korralikult läbi materdatakse). Johnny hüppab ettevalmistuseta tundmatusse ning tal ei lootustki väljuda iseendana; ta hakkab nägema hallutsinatsioone, muutub paranoiliseks ja järk-järgult kaotab oma kõnevõime (esmakordselt ei suuda ta rääkida peale elektriravi). Kogu filmi vältel kuuleme Johnny sisemonoloogi, mis kinnitab, et tegelikult on ta terve mõistuse juures, lahendab ikka veel oma mõrvalugu ja kõik läheb hästi. Kuna lõpuks on just küsimus who killed Sloan in the kitchen? see, mis ta lõplikult hulluks ajab, võiks mõrva lahendamine olla ehk paremini ja keerukamalt välja arendatud, aga võib-olla ongi vajalik, et asi püsiks taustal kinnisideena, kättesaamatu ja ohtlikuna. Sest peale lahendamist ei suuda Johnny enam üldse kontakteeruda, erootilisest võlts-dementsusest on saanud katatooniline skisofreenia. Ja räägivad kõik teised, ümbrus, müra, ka sisemiselt on Johnny kadunud.

Mimic
1997; lavastaja Guillermo del Toro; stsenaristid Matthew Robbins ja Guillermo del Toro; osades Mira Sorvino, Jeremy Northam, Josh Brolin, Giancarlo Giannini, Alexander Goodwin, F. Murray Abraham, Charles S. Dutton
7/10

Teadlased loovad geneetiliselt muundatud putuka, et võidelda keemilisele kontrollile allumatute surmavat viirust levitavate prussakatega; uus putukas - sobivalt nimetatud Judas - on disainitud steriilsena ja mõistetud surma kuus kuud pärast ellu äratamist. Loomulikult ei lähe evolutsioon rada mööda, mis teadlased ennustavad laborikatsete põhjal; looduses on teised tingimused ja liikidel on arengus samuti oma sõna öelda, mitte ainult keskkonnatingimustel. Niisiis arendab uus putukaliik endas välja mimikri-oskuse imiteerida inimest - oma peamist looduslikku kiskjat - ja otsustab kasvada ka tema suuruseks, omandades nii putuka kui inimese füsioloogilised omadused. Väga, väga tavapärane süžee ja lõpplahendus, sisaldades nii lõpukolli kui õnnelikku perekondlikku taaskohtumismomenti üleva muusikaga. Aga siin ei ole oluline, mis juhtub, vaid kuidas juhtub. Del Torole meeldib asetada lapsi silmitsi koletistega, sest nemad on ainsad, kes koletisi mõistavad, kes suudavad orienteeruda koletiste pimedas maailmas; täiskasvanute jaoks on toimuv õudne ja vastikusttekitav, kuid laps suudab tänu oma fantaasiale (mille abil ta taolisi olukordi pidevalt ette kujutab) ainukesena mõista, mis seal toimub. Väike poiss Chuy kutsub end röövinud putukkoletist Funny-Shoes-Man ja lõpuks ka lihtsalt Friend. Täiskasvanud on need, kes peavad hirmu tundma, vaadates ja kogedes, mida laps on välja mõelnud. Niisiis meid saadetakse limastesse ja pimedadesse allmaaraudteetunnelitesse vähimagi pääsemislootuseta vastamisi meie eneste tekitatud hirmudega. Koletisedisainerid on siin hirmude elluäratamisega teinud suurepärast tööd, luues mantliga inimkujutise, kellest koorub välja hiiglaslik Juudas-putuk. Koostöös pimeda allmaailmaga on mõju võrrelda "Alieni" laevaatmosfääriga: otse koletise kõhus - ja sind seeditakse vaikselt.

Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull
2008; lavastaja Steven Spielberg; stsenarist David Koepp; osades Harrison Ford, Shia LaBeouf, Cate Blanchett, Karen Allen, Ray Winstone, John Hurt, Jim Broadbent
3/10

"South Parkis" on episood, milles George Lucas ja Steven Spielberg vägistavad Indiana Jonesi, kõigi noorte ja vanade linnaelanike iidolit, kes on nüüd alandatud, perse upakile aetud ja mingi soojendatud pahaks läinud supi sisse hulpima tõugatud. Täpselt selline tunne on "Kristallpealuud" vaadates. Harrison Ford on 66 aastane ja jõuab end vaevu liigutada - mis võib olla, ma ei tea, põhjus, et pea kõik võitlus- ja tagaajamisstseenid on filmitud sinisel taustal. Ilmselt oli see ka odavam. Aga mis palju kurvem, ka selle taustaga ei ole viitsitud eriti vaeva näha, nii et kogu kraam tundub äärmuslikult võlts, mis võiks olla ka taotluslik, kui effekt ei oleks niivõrd staatiline. Kui tegelased džunglis kimavate autode peal mõõgavõitlust peavad, ei teki kiiruse ja dünaamika tunnet, vaid sõna otseses mõttes nad seisavad ekraanil. Nagu Harrison Fordi karjäär viimasel ajal, kui ta on mänginud vaid ühe ja sama ilmega kivinägu. Ega vanus teda väljendusrikkamaks tee. Natuke komöödiat nagu oleks, aga enam ei lõbusta kulunud väljendid nagu: Kid, I think you just brought a knife to a gunfight. Või "üllatusliinid" nagu Indiana-Jonesil-on-poeg. Või tulnukad, mis on samuti ülilohakalt välja arendatud ega tekita mingit müsteeriumit - muidugi nad on meie jumalad. Ei üllata, ei uuenda. Ainukesed meeldivused olid Cate Blanchett üle vindi keeratud aktsendiga vene bitchina ja Ray Winstone oma lõbusa pahatahtliku inglise aktsendiga (huvitav küll, miks ainult aktsendid (=erinevused) tunduvad huvitavad kogu ühenäolisuse sees?). Aga muidu ainult soojendab, kuid isegi pohmelli ei eemalda. "Tähesõdalaste" vägistamise võib veel Lucasele andeks anda, aga selle käki eest paneks küll trellide taha.

Leaves of Grass
2009; lavastaja ja stsenarist Tim Blake Nelson; osades Edward Norton, Tim Blake Nelson, Susan Sarandon, Keri Russell, Melanie Lynskey, Lucy DeVito, Josh Pais
8/10

Edward Norton mängib identseid kaksikvendasid, kes on teineteisest täiesti erinevad. Bill Kincaid on ülikoolis klassikalise filosoofia professor, kes jääb tegutsemist alati võimalikult kaugele, kes mõtleb alati enne üle kui üldse tegudeni jõuab. Brady on maakast narkodiiler Oklahomas, kes tegutseb alati enne kui mõtleb ja seega satub ikka ja jälle pahandustesse. Niisiis on Brady töö tuua Bill "tagasi ellu" ja viimase töö päästa Brady eksistents mõttetust sebimisest. Brady laseb Billile teatada, et ta on surnud ja meelitab ta seekaudu Oklahomasse, et kasutada Billi alibina plaanitud kuriteole ... Nii saavad kokku ühe ja sama inimese kaks erinevat poolt; ja kurat kui hästi Norton nende mängimisega toime tuleb. Muidugi tuleb välja, et tegelikult ei ole nad üldse niivõrd erinevad ja neil on rohkem ühist kui Bill, kes põgenes Oklahomast plaaniga mitte kunagi naasta, karta oskas. Aga filmivaataja meeleheaks ei ole see kokkusaamine tehtud ülimagusaks läägeks rõõmupisaratega kaetud kokkusaamislooks; siin on musta huumorit nii kurbuses kui õnnes. Tegelikult edasi jutustades ma pigem rikun eesolevat filmielamust kui suudan seda paremaks soovitada. Tõesti üks parimaid (draama)komöödiaid, mille Edward-Nortonite-vahelised jutuajamised on lausa pärliväärilised. Näiteks kanepilaksu all filosoofiast kõnelemine: Who you writing about now, some fella called Heidegigger? - Heidegger. And why are we talking about this right now? - Just solvin' problems, man, just solvin' problems. Aga seda peab lihtsalt ise nägema. Siin on midagi Coenitelt, midagi Tarantinolt, aga ei tööta kunagi kui koopia, vaid puhas originaal. Kuna üks peategelastest on filosoofia professor, kes armub luuletajasse, ja filmi pealkiri "Leaves of Grass", pakub luule ka filmi põhiprobleemi: Who makes the rules?

Jon Ronson „Mehed, kes jõllitavad kitsesid”
Varrak 2010; tõlkija Juhan Habicht

Jon Ronsoni raamatu põhjal tegi Grant Heslov 2009. aastal filmi, mis on puhas absurd ja komöödia heatahtlikest hädavarestest, kes üritavad sõjaväes rahukuulutuste saatel edu saavutada. George Clooney, Ewan McGregor ja Jeff Bridges mängivad mehi, kes on kõiges muus ja saavutavad edu vaid jaburustes; aga seda sugugi mitte halvas mõttes, sest film on tõsiselt naljakas. „Kui mõistad vaatlemise ja reaalsuse vahelist sidet, oled võimeline tantsima nähtamatusega,” ütleb Clooney mängitud Lyn Cassady. Film räägib tantsust, ülemeelikust ja ülevoolavast tantsust mõistuse ja ülemeelelise vahel, pilgu ja nähtava vahel. Liigutused on kohmakad ja tants lõppeb põrandal püherdamise ning naermisega enese võimetuse üle.
Ronson alustab sarnaselt, juhatades meid veidruste maailma, näiteks jõllitamiskatsed hamstrite peal: „Guy seletas, et ta vaatab otsa ühele, püüdes teha teda haigeks ja oma jooksuratta suhtes paranoiliseks ... Sihtmärgiks võetud hamster näis tõesti järsku oma jooksuratta suhtes suure kahtlusega suhtumas. Istus puuri kõige kaugemas nurgas ja vaatas seda pelglikult” (lk 50). Ronson tutvustab meile hulgaliselt imelikke tegelasi, kes taoliste katsetega tegelevad, peaaegu liiga palju, et kõiki jälgida. Mis ongi üks raamatu eeliseid filmi suhtes: see ei pea jälgima tegelasi, esitama neid inimlike ja terviklikena, vaid on suunatud joonistama välja seoseid sündmuste vahel.
Meil on hamstrijõllitamine, lõputu lastelaul ülekuulamisvanglas ja uimastikatsetused kahtlustatavate peal – kuidas on need omavahel seotud, kuidas kasvab rahumeelsetest ideedest välja ajukahjustusega lõppenud ülekuulamine? „Rahumeelne sõjatehnika” on paradoksaalne väljend, mis tuleneb ideede moondumisest rakendatuna praktikas (filosoofia ja vägivaldsed valitsused on omavahel vanad tuttavad); „mitteletaalsed relvad” on siiski relvad: „Probleem on selles, et künnis tõhusa kasutamise ja pöördumatu kahjustuse vahel on nii kitsas, et ma ...” (lk 120). Luurajate totrad plaanid „tunduvad naljakad ainult nii kaua, kuni keegi neid tõesti ellu viima hakkab” (lk 162).
Aga plaanid ja sündmused on omavahel suhestatud ka teistpidi: nimelt võivad esimesed tihtilugu ilmuda pärast viimaseid, ehk vägivaldseid sündmusi on võimalik esitada humoorikalt ja käsitleda kui absurdi. Lahing kui sõbralik vestlus, „sõbralik tulevahetus”. Psühholoogilise väeosa tegemiste kajastamine on just nimelt üks võimalus sõjavägivallale vaadata läbi roosade prillide, muuta reaalsus nähtamatuks esitades seda absurdina, mis ei suudaks kärbselegi liiga teha. „... kusagil peab olema teine ülemeeleline üksus, veel paremini peidetud ja nende omast uhkemini varustatud, ning peamine põhjus, miks nende üksus avalikustati, oli juhtida maailma tähelepanu eemale sellest salapärasest teisest üksusest” (lk 196).
Ei ole mingi saladus, et sõda on vägivaldne ja ses saavad surma peale sõdurite ka süütud inimesed, on ilmselge, et ülekuulamistel inimesi „töödeldakse”. Jon Ronson ei avalda meile sõjaväe kohta rabavaid paljastusi, vaid asetab toimuva peale keeruka esituste võrgustiku, mille alt on raske leida tõelist sündmustikku, tegelikke motiive ja eesmärke. Esituste (eelkõige ajakirjanduse) eesmärk aga on sõjategevuse koha pealt pigem varjata, ja seda näitamise kaudu. Meile näidatakse vaid tantsu, mis muudab reaalsuse nähtamatuks. Aga sellest on võimalik läbi näha. Tuleb väga pingsalt jõllitata, kuni särava pealispinna alt pimedusest hakkavad ilmuma karjuvad kujud, kes – vastupidiselt meie algsele arvamusele – enam ei naeragi.

Black Swan
2010; lavastaja Darren Aronofsky; stsenaristid Mark Heyman, Andres Heinz, John McLaughlin; osades Natalie Portman, Mila Kunis, Vincent Cassel, Barbara Hershey, Winona Ryder
9/10

Aronofsky on tõeline meister inimeste unistusi luupainajateks muutmises; seda tõestas ta juba "Requiem for a Dreamis", kus purustati viimanegi lootus säilitada lootus ja väärikuseraas. Siis tuli "The Fountain", mis kahjuks ei olnud eriti ei unistus ega luupainaja, pigem selline leige looke just nimelt lootusest, et ehk läheb kõik hästi ja õnnestub saavutada igavene elu. "Black Swaniga" jätkab ta "The Wrestleris" kinnitallatud rada ja ühendab unistuse luupainajaga, muutes neil vahetegemise võimatuks, õigupoolest isegi mõttetuks, sest täiuslikkus nõuab ohvreid, ja see ohver on loomulikult see "mina", kes unistab. Kes näeb luupainajaid ja kes andub õudusnägemustele, mis muudavad ta täiuslikuks, ilma milleta teda ei oleks. Nina Sayers on baleriin, kes paneb kaalule kõik, et esineda Luigekuninganna rollis; viga on ainult selles, et ta on häbelik, vaikne, heatahtlik, korrektne - ta sobib vaid Valgeks Luigeks. Ta on siiani vaid unistanud täiuslikkusest. Et seda aga saavutada, on vaja tõelist metamorfoosi, moondumist ihaleva pilguga kurjakuulutavaks saatuslikuks naiseks. Must Luik jälitab Ninat peeglites, haavab teda Nina märkamata, võtab vaikselt tema elu enda haardesse. Loomulikult ei ole Must Luik vaid seotud selle konkreetse rolliga, Ninat on ta jälitanud terve elu, üritanud valget ja süütut nahka maha kratsida, et paljastada elav liha. Nina on suutnud teda siiani vaevu vaos hoida, säilitada iseenda "puhtust". Süütus aga ei ole täiuslikkus, enesekontroll ei ole täiuslikkus. You need to let yourself go! See hiilib ja kriibib ja sa muutud järk-järgult, silmad täituvad verega ja kondid muutuvad pehmeks ja kuumaks, sa tahad - elada! Aga täiuslikkuse saavutad ainult surmas. Surmahetk elu tipphetkel.

Howl
2010; lavastajad ja stsenaristid Rob Epstein ja Jeffrey Friedman; osades James Franco, Jon Hamm, David Strathairn, Jeff Daniels, Mary-Louise Parker, Alessandro Nivola, Treat Williams, Jon Prescott
8/10

Mm... mälestused kunagisest keskkooliaegsest beatniku-vaimustusest taaselustusid, aga mitte igatsuslikud, vanu aegu taga nutvad, pigem ihalevad uue järgi, loomingu ja avastuste, igavesti ulguvad. Ja selline tundmus on ka filmi suurimaks saavutuseks: olgugi, et mäle(s)tav, isegi arhiveeriv - luues pseudo-dokumentaali vormi intervjuu ja luuletuse lugemise ajaks -, siiski rõhutades luule alatist uuenemist, tähenduste, emotsioonide pidevat voolu ja teisenemist animatsiooni ja deklameerimise kaudu. Filmi kolm põhiliini - kohtuprotsess "Ulu" lubatavuse ja sobivuse üle Ameerika ühiskonnas, Ginsbergi meenutused ja mõtisklused luuletuse, selle loomise kohta ning "Ulu" lugemine saadetuna vaheldumisi animatsiooni ja 50ndate baari-õhustikuga - loovad pideva pinge vana ja uue vahel, ajaloo ja tulevikuvõimalikkuste vahel. Parimad biograafia- ja ajaloofilmid suudavad just nimelt panna vana ja mälestustesse (enamasti aga juba unustusse) kuuluva ellu ärkama, tabavad selle loomishetkel, läbimurdepunktis, kus eelnevalt võimatu saab võimalikuks. Ja "Howl" tabab seda vana uudsust ... võib-olla liiga tasakaalukalt: tõeline ulg avaldub animatsiooni- ja baarimomentidel, tõeline vabadus, mis lubab minema visata aluspesu ja pidutseda, saab kokkuvõttes liiga ratsionaliseeritud, üle kirjutatud minevikku-vaatava kõiketeadva pilguga. Ulg jääb veidi ahistatud, jääb natuke liiga kauaks kurku kinni - "kas ma ikka võin tulla?" Aga õnneks on ta siiski tuntavalt kohal, läbinud rentslid ja taeva ja põrgu ja ... who dreamt and made incarnate gaps in time and space through images juxtaposed, and trapped the archangel of the soul between 2 visual images and joined the elemental verbs and set the noun and dash of consciousness together jumping with sensation of Pater Omnipotens Aeterna Deus to recreate the syntax and measure of poor human prose and stand before you speechless and intelligent and shaking with shame, rejected yet confessing out the soul to conform to the rhythm of thought in his naked and endless head ... ... ...

Somewhere
2010; lavastaja ja stsenarist Sofia Coppola; osades Stephen Dorff, Elle Fanning, Chris Pontius
5/10

Sofia Coppola uusim film on äärmuslikult minimalistlik mõtisklus sellest, mis elus on oluline, põhilistest inimlikest väärtustest; läheb enam-vähem ühte auku "Lost in Translationiga", aga ei saavuta sarnast tugevat mõju/emotsiooni. Üks probleem võib olla muidugi näitlejates: Stephen Dorff on terve filmi vältel tõsine ja naeratab vaid käsu peale, st naeratab vaid võltsi irvet, esinemaks kaanefotodel ja posteritel; Bill Murray seevastu oli juba olemuselt Huumor, mille taustal sai esile kerkida draama ja traagika, n-ö olemise mõttetus - ja huumor lubas sel välja kujuneda olemise talumatu kergusena. "Somewhere'i" peakangelane ega lavastaja isegi ei mõista nalja ega näe elus vähimatki absurdimärki. Nauding ja lõbu on tõsine töö, mis kulutab inimest ja viib surmale iga hetkega lähemale, märgistades iga hetke mõttetust. Stripparite etteaste ajal jäädakse magama tõelises depressioonis, selle asemel et enda olukorra üle veidikenegi irvitada. Sellest tõsidusest tuleneb võib-olla ka filmi minimaalne dialoog: mõttetuse üle ei saa arendada sügavmõttelist vestlust, ja kuna naermine ei ole lubatud, jääb üle vaikida. Kahjuks jätab Dorffi alatine sassis-mossis nägu üsna ükskõikseks. Tal justkui ei oleks põhjust kannatada, tahaks temalt küsida - mis on sul viga, oo, kuulsus? Loomulikult puuduvad tema eksistentsis need väärtused/emotsioonid, mis peaksid seda põhjendama, ühesõnaga puudub Elu Mõte. Aga kahjuks ei ole mul sellest eriti sooja ega külma, sest tütrega saab ta hästi läbi, Ferrari on olemas ja lõbustusi kui palju. Selline olukord on võimetus mõelda ja luua, mitte kannatus.

The Pervert's Guide to Cinema
2006; lavastaja Sophie Fiennes; stsenarist Slavoj Žižek
8/10

Žižeki filmifilosoofia vorm tundub mulle olevat tõeliselt kõige sobivam: valmistada meta-film, millesse saab kaasata episoode, mille abil demonstreerida oma mõttekäike. Kahjuks arvan samas, et Žižek on üks väheseid filosoofe, kes sellega niivõrd suurepäraselt hakkama saab. Ta tõepoolest naudib ekraanilolekut, oma segase energia laialilaotamist valgele linale, pugemist kuulsaisse filmistseenidesse ja nende lahtimonteerimist ning oma kõikjalevalguva isiku ümber taaskoondamist. Enamik filosoofe ei suudaks audiovisuaalses meediumis end ilmselgelt maksma panna, tähelepanu (veel enam, paariks tunniks) koondada ega seetõttu ka lihtsalt vaatajale-kuulajale kohale jõuda. Žižek on ekraanil aga tõeline id, jõud pimedast keldrist, õõnestamas pööningu super-ego. Cinema doesn't tell you what to desire, but how to desire. Filmid panevad fantaseerima harmooniast, korrast, unenäolikust maailmast, milles pole pragusid. Ja kui ka praod tekivad, nagu muide enamikus filmides (vastasel juhul poleks ju filme mõtet tehagi - narratiiv on ikkagi võimalik tänu korra katkestusele, konfliktile), siis vaid selleks, et lõpus (sümboolne) kord ja fantaasia taas - ja veel tugevamini - kehtima panna. Linnud rebestavad sümboolsuse, aga lõpuks saab Reaalne taas maha surutud. Olulisem aspekt Žižeki filmitõlgenduste puhul tundus olevat just loobumine sellest, et võtta tõesena, aktsepteeritavana ja ihaldatavana neid fantaasia ja korra mudeleid, mida kino meile pakub, vaid aru saada, et just nende mudelite lõhkumise-taaskehtestamise abil loob see meile sümboolset õig(s/l)ust - õpetab meile, kuidas peaksime ihaldama. Selle asjaolu mõistmine võimaldab meil ihaldada teisiti, (de)konstruktiivselt, mitte ainult projitseerivalt (mispuhul ei jookse linal mitte film, vaid hoopis mina - ego: You set a limit, you put a certain zone of limit, and though things remain exactly the way they were, it's perceived as another place. Precisely as the place onto which you can project your beliefs, your fears, things from your inner space.)

The Square
2008; lavastaja Nash Edgerton; stsenaristid Joel Edgerton ja Matthew Dabner; osades David Roberts, Claire van der Boom, Joel Edgerton, Anthony Hayes
7/10

"The Square'i" pealkiri võiks vabalt olla "Jada õnnetuid juhtumisi", aga see ei oleks ilmselgelt samavõrd ligitõmbav ega ka sobiv filmi tumedate ja masendavate toonidega. Põhimõtteliselt võib filmi vaadata kui tavalist moraalijutustust, mille järgi hea ei saa kunagi tuleneda kurjast. Pahandused sünnitavad vaid uusi pahandusi. Raymond on petab oma naist Carla Smithiga (esimene pahategu), kelle abikaasa on pööningule peitnud suure hulga sularaha; koos otsustavad armunud hunniku pappi ära varastada (teine pahategu) ja loodavad, et sellega ei kaasne suitsevaid kaheraudseid (vale-järeldus, sest eeldused on valed). Kohe järgneb esimene õnnetus: majas, mille rüüstamise nad korraldavad, magab abikaasa ema ja põleb sisse. Lihtsa varguse kaastulemiks on nüüd mõrv ja kõik läheb *****. Hästi see lugu lõppeda ei saa, on kohe algusest teada, ja võiks rikkuda filmi vaadatavuse. Aga säilib lootus, kuna tegude põhjuseks on ju armastus, mis peaks ületama kõik takistused. Kuid järjepidevalt kustutatakse nii tegelaste kui vaatajate lootused ja kaevatakse mõlemad nii sügavale auku, et ... Tegelikult jääb siiski püsima lootusesäde, sest, kuigi rahatu ja üksinda, kõnnib Raymond (ekraani)ööpimedusse elusana, jahtima uusi võimalusi. Killustunud elud annab teistmoodi uuesti kokku sulatada, ja inimesed jäävad armastama - nii vigu, kuritegusid kui ka ilu.

Boy A
2007; lavastaja John Crowley; stsenarist Mark O'Lowe; osades Andrew Garfield, Peter Mullan, Shaun Evans, Katie Lyons, Taylor Doherty, Siobhan Finneran, Skye Bennett
9/10

Minevik jääb sind alatiseks kummitama, ükskõik kui kaugele sa ka ei jookseks, kelleks ei muutuks. Sa ei ole üksnes praegune sina; kõik endised isikud jälitavad sind pidevalt. Täielik muutumine oleks võimalik vaid mäluta ühiskonnas, mäluta erakinimeses. Andrew Garfield (vägagi imetlusväärne roll muide) on vaikne inimene, kes nooruses (umbes 10-11aastasena) sooritas ränga kuriteo, misjärel pandi ta vangi "nii kauaks kui seaduslikult võimalik". Kinnipidamisasutusest väljub ta varastes kahekümnendates ja asub uut elu elama, uut identiteeti vormima Jack Burridge'ina. Ta leiab endale üsna pea enesekindla tüdruku, moodustab töökaaslastega tugeva sõprussideme ja päästab avariijärgselt autosse lõksu jäänud väikese tüdruku (vastaspoolus nooruse tapmisele). Ühesõnaga, täielik vastand mõrvarile, kellena ühiskond teda ette kujutab: heasüdamlik, sõbralik kohalik kangelane. Kõik tänu sellele, et kohalikud ei tea, kes ta päriselt on, mida ta teinud on; tema ühte tegu samastatakse loomulikult kogu tema olemusega - ta on koletis. Tema ise ei ole kunagi olnud mõrvar, ta tegi õnnetu vale teo, milleni viis üksikolukorra iseloom. Kas talle peaks andestama? Kas ta on see sündmus või veel keegi. Ühiskonna silmis jääb ta Tapmiseks, ja just see paneb teda tegutsema filmi finaali suunas. Igast Jacki liigutusest kumab teiste silmis läbi noor kuri Eric, ja teiste pilgud panevad teda ennastki sellisena identifitseerima. Unustamine on õnnistus - aga kas selliseid tegusid on vaja ja üleüldse saab unustada?

Dexter - 5. hooaeg
2010; osades Michael C. Hall, Jennifer Carpenter, Desmond Harrington, Julia Stiles, David Zayas, Lauren Vélez, C.S. Lee, Jonny Lee Miller, Peter Weller
5/10

Eelmise (tõeliselt suurepärase, meisterliku) hooaja lõpu järel olid mu ootused viienda suhtes vist võimatult üles krutitud. Rita tapmine pidi avama tohutud võimalused, kuidas sarja edasi viia, Dexterit metsikumaks kui kunagi varem muuta, panna ta tegutsema oma võimete piiril - aga kas seriaali kirjutajad olid neljanda hooajaga enda piirid kätte saanud? Dexteri ellu juhatatakse koheselt peale perekonna kaotamist uus blondiin, kes lootustandva esimese-osa-ärakeeramis-valmis-dexteri suudab hetkega maha rahustada, panna unustama Rita mõrva, Dexter on taas ära kodustatud. Rahulik, tõsine, kurvameelne - ei jälgegi huumorimeelega koletisest. Blondiin on Julia Stilesi mängitud Lumen, keda on vägistanud mitu meest, kes on kurja teinud veel kaheteistkümnele noorele naisele. Lumen palub Dexteri abi ja ühiste vaenlaste abil saavad nad ühte liidetud, armuma pandud. EI! EI! Dexter ei "armunud" ju isegi oma naisesse. Aga olgu, vaataks, kuidas vaenlastega lood. Põhiantikangelaseks on Jordan Chase (Jonny Lee Miller), motivatsiooni-mees, tegelane, kes suudab panna ükskõik keda tegema ükskõik mida. Ta on koondanud enda ümber kamba tüüpe, keda "motiveerib" tüdrukuid vägistama. Olgu, teguviis on ju vägagi pahaloomuline, aga ei ole usutav, et need tegelased suudaksid midagi taolist korda saata; neil ei ole sisemust. Isegi Jordan Chase'i algne-ego ei suuda teda väga sügavamaks muuta. Positiivse poole pealt peab mainima Peter Welleri Liddyt, kes mõjub siin ainukese tõeliselt halva tegelasena, olgugi et tegemist on kõigest kangekaelse politseinikuga, kes otsib taga "õiglust"; meenutab veidi "Naked Lunch'i"-Wellerit, ehk mõrvarlik-narkarlikult Hea. Tema nuuskimisest tulenevadki hooaja huvitavamad liinid - mentide omavahelised suhted-klaarimised, sellest aga ei piisa, et olla Dexteri-vääriline "Dexter". Kui järgmine hooaeg tehakse, loodetavasti on igasugused nutvad naised sealt kadunud.

13
2010; lavastaja Géla Babluani; stsenaristid Géla Babluani ja Greg Pruss; osades Sam Riley, Jason Statham, Mickey Rourke, Ray Winstone, Michael Shannon, Alexander Skarsgard, Emmanuelle Chriqui, David Zayas, Ben Gazzarra, 50 Cent, Gaby Hoffmann
7/10

Enamiku vaatamisajast oli mul õnn olla unustamise ohver, ma ei mäletanud täpselt, mis juhtus algses "13 Tzametis", sündmuste edasine käik jäi üldjuhul häguseks ja mina ootusärevaks. Aga tagasivaatavalt, stseenid juba nähtud, oli "13" algversiooni pea täielik koopia. Kas ameeriklased vihkavad tõesti nii palju subtiitreid, et kõik vähegi edukamad Euroopa filmid peab ümber tegema hollywoodi keeles? Ilmselt on aga asi hoopis tuttavates nägudes, staarides (keda siin jagub kuhjaga), kelle peale võib kindel olla. Minu jaoks töötas asi kuidagi vastupidi: suured staarid panduna taolisesse närveõgivasse higisesse olukorda tundusid kuidagi liiga kindlad; nad teavad, et pääsevad - olgugi et filmis võib neile kuul ajudesse sattuda, on tunnustatud linaloo remake'is osalemine garantii kuulsuse jätkumiseks, tee vaatajate rahakottidesse taaskord avardub (Rourke'ile on lubatud pea ainuke helge hetk filmis, tantsides ja rikkana lahkuda tapaareenilt ja vangistusest turvalisse vabadusse). Hea meel on loomulikult sellest, et originaali lavastaja-kirjutaja on kaasatud USA versiooni tegemiseks, mistõttu film ei ole siiski oma põhiolemust kaotanud. Nii et kui vaadata seda eraldi, eelnevat teadmata, ei ole kogemus sugugi halvem, või õigemini, on sama laastav, siseruumihirme loov, väljapääse blokeeriv püstolitoru-peas-kogemus kui Prantsuse versioon. Lihtsalt, "teistkordsel" vaatamisel on osa filmi hävitavast energiast kadunud, jäänud koopiamasinasse. Lootus juhuse kaudu teenida suur rahasumma on vist küll kõigil peast läbi käinud. Selle nimel üks öö vägivalda, hirmu, surma kogeda ei olegi ehk nii suur õnnetus? Kahjuks aga ei mängi lõpptulemuses juhus suurt rolli, sest mängijad ei ole need, kes otsustavad. Lõpus on trummel kuule täis, kuid relv on sattunud "juhuslikult" panustaja kätte.

Sid and Nancy
1986; lavastaja Alex Cox; stsenaristid Abbe Wool ja Alex Cox; osades Gary Oldman, Chloe Webb, Andrew Schofield, David Hayman, Xander Berkeley, Courtney Love
8/10

Ei mingit ilustamist, narko romantiseerimist ega punkarite heroiseerimist - Sex Pistolsi heroiniseering, kahetunnine bad trip. Film ei näita vist ühtegi hetke, mil Sid Vicious oleks selge mõistuse juures ja saaks aru, mis tema ümber toimub; läbi elu komberdamine, karjumine, oksendamine: kogu ümbritsev on sürreaalsus. Aga filmi teeb niivõrd heaks asjaolu, et kogu see sürreaalsus on õnnestunud edasi anda väga tõetruult. See on tegelaste tegelik maailm, nende vaatepunkt reaalsusele - seda ei eksisteeri. Alex Cox paigutab selle mitteolemise täpseisse ajaraamidesse ja ajaloolistesse tegelastesse; näitab narko-põgenemise õnneliku lõpu võimatust, üldse õnnelikkuse võimatust taolises seisundis. Vaatamata kuulsusele ei ole Sidil ja Nancyl kunagi tegelikult mitte midagi, nad peavad virelema, aeglaselt surema, lagunema elusast peast - armastus ja surm käsikäes, toimimas samaaegselt. Veel üks aspekt, mis teeb filmist Filmi: näitlejad. Jumal tänatud, et "Sid and Nancy" ei valminud Hollywoodis, kus osatäitjateks oleks ilmselt saanud kaks ilusat inimest, kutsikapilgud silmades: "tundke meile kaasa..." Oldman, mulle tundub, muutuski võtete ajaks enesekeskseks joobes hulluks; Webb on tõesti sellist tüüpi rääbakas tüdruk, kellesse saab armuma panna vaid heroiin. Filmi lõpp on muidugi täiuslik: keset prügimäge pitsat õgida ja leida oma unistuste naine ootamas. Nii kaugele ulatuvadki siin unistused, mis enamiku jaoks oleks luupainajad.

I'm Still Here
2010; lavastaja Casey Affleck; stsenaristid Casey Affleck ja Joaquin Phoenix; osades Joaquin Phoenix, Casey Affleck, Sean Combs, Antony Langdon, David Letterman, Ben Stiller, Elliot Gaynon
6/10

Niisiis, Joaquin Phoenix (edaspidi palun kutsuda 'JP') teatab, et on oma näitlejakarjääriga lõpparve teinud ja seejärel viib sellesama karjääri äärmuslikusse. Paljuski meenutab "I'm Still Here" Aronofsky ja Rourke'i "The Wrestlerit", mis esines justkui metafoor viimase karjäärile - peksasaamistele, -andmistele, kukkumistele ja taastõusmistele; ja just tänu sellele meisterlikule metafoorile on Rourke praegu jõudnud oma eluga justkui paradiisi, kus ta võib teha ükskõik mida, ilma et teda puutuks ükski kriitikanool. Muide, siin on üks stseen, kus JP komberdab kino ees, millel ilutseb suurelt ja kutsuvalt kiri "The Wrestler". Aga Affleck ja Phoenix tahavad asja kaugemale, sügavamale ja aina rohkem sita sisse viia. Metafoorist kaugemale. Nii et Joaquin mängib iseennast, JP-d, ja laskub aina enam hullumeelsusse, narkosse, enesehaletsusse, -piitsutamisse, -võõrandumisse. Mulle tundub, et filmi võiks võtta kui hüperbooli kõigi autobiograafiate, pihtimuste, eneseabitehnikate jne kohta. Tahate teada, milline ma tegelikult olen, mida teen, kellega seksin, kuhu situn, mis mu ninas leidub, kuidas mina maailmaga hakkama saan? Tahate näha, kuidas kuulsused elavad, tahate skandaali? Aga palun. Siin ma olen, ikka veel siin, ja teie samuti. Miks? Miks te vaatate, kuidas mulle suhu situtakse? Olgu, ma situn teilegi. Kui "Wrestler" oli võimas stiliseeritud (olgugi et üdini kehasse minev) fiktsioon, siis "I'm Still Here" on tõeline, tõelisuse saast; see ei ole film, vaid (meele)avaldus. Neelake seda, kuidas tahate. Aga ma tahaks näha, kuidas JP selle sita maha raputab.

Night Moves
1975; lavastaja Arthur Penn; stsenarist Alan Sharp; osades Gene Hackmann, Jennifer Warren, Susan Clark, Edward Binns, Harris Yulin, James Woods, Melanie Griffith, John Crawford, Anthony Costello
8/10

"Night Moves" paneb oma peategelase olukorra ette, kus ta ei pea lahendama mitte ainult noore tüdruku kadumist ja mõrva, vaid ka selle, kuidas olla elus, kuidas elada. Endine kuulus sportlane Harry Moseby on nüüd eradetektiiv, kes tegeleb enamasti igavate abielulahutustega, jälitab truudusetuid naisi ja mehi. Kannab ette, saab raha kätte ja liigub edasi. Enda petva naise juurde. Kes pidevalt süüdistab meest, et tegelikult ei lahenda ta midagi, mitte kunagi, ta jätab kõik pooleli, asjad arenema omapäi. Ta ei lahenda oma abielu. Kadunud noore Delly leiab ta Floridast oma kasuisa ja tema tüdruku juurest, toob koju hoolimatu ema juurde ja lahkub. Nii kui Moseby suudab oma naisega taas ennast jagada, suudab panna naise endasse armastavalt suhtuma, mõrvatakse tüdruk. Miks sa parem ei teeskle, et sa lahendad? Et matti saavutada, peab nägema kogu välja ja kõiki võimalikke käike ning samuti kõiki võimatuid. Niikaua aga kuni mäng käib, on kõikenägemine saavutamatu. Sest vaatamata mõningale sarnasusele, ei ole elu male. Siin ei käituta vaid vastavalt reeglitele ja mõistusele, samuti allutakse emotsioonidele ja ihadele, mis segavad mustad ja valged ruudud ühtlaseks halliks, nii et lootust võitjana väljuda - vaatamata Florida päikesele, ilusatele tüdrukutele, jazzmuusikale, viskile, rahale jne - ei ole kuskil näha. "Night Moves" on rida pimekäike kaotuse poole ja Harry teab seda kogu filmi jooksul, aga käitub - ta peab käituma - nagu ta oleks teel võidule.

Who's winning? - Nobody. One side is just losing slower than the other.

Dark Star
1974; lavastaja John Carpenter; stsenaristid John Carpenter ja Dan O'Bannon; osades Brian Narelle, Dan O'Bannon, Cal Kuniholm, Dre Pahich
7/10

"Dark Star" on kindlasti üks veidramaid ja jaburamaid ulmekaid, mida ma näinud olen; ja seejuures ei ole ta väljenduslikult otsekui komöödia, vaid võtab kõiki oma tegemisi äärmise tõsidusega. Neli habetunud ja räämas meest istuvad kossmoselaevas, triivivad tühjuses ega tea, mida nad tegema peavad; nad suitsetavad kanepit, mölisevad niisama, ootavad kokkupõrkeid millegi suurega - neli hipit paisatud avakosmosesse. Nad korjavad peale veidra tulnuka, kes näeb välja nagu rannapall, kes piiksub nagu hiir ja kõdistab rõõmsalt nagu väike tüdruk, teadmata, et ta kellelegi kahju võiks teha. Tuleb välja, et tal olid vaid gaasid (nojah, mis probleemid täis puhutud pallil ikka saavad olla?). Elu ja surma heitlus kummipalliga. Fantastiliselt naljakas. Aga ka kommunikatsioonivaegus. Nali ja katastroofid mõlemad tulenevad samast asjaolust. Mis on veelgi huvitavam: meeskond on kamp suvalisi hipisid, kes peavad lootma targa tehnoloogia peale. Kui inimene suudab ehitada endast nutikamad arvutid, on tal õigus puhata ja manduda, suitsetada ja jalad seinale visata. Kosmoselaev juhib neid läbi universumi ja peab seejuures iseend rumalana näitama, lihtsalt, et inimesed samuti temast aru saaksid. "Anna mulle lihtsalt midagi õhku lasta ja ära targuta!" Ja siis tahab intelligentne pomm end õhata. Rääkiv pomm. Järgneb tõsiselt naljakas ja tõsiselt hirmutav kõnelus pommi ja inimese vahel. Nad räägivad filosoofiast. Nad räägivad elu eesmärkidest. Nad räägivad cogito ergo sum'ist. Ja kui inimene ei suuda sellest kaugemale mõelda, saab intelligentne pomm aru, et just tema on intelligentne, ja käitub veenmisest ning fenomenoloogiast hoolimata oma parema äranägemise järgi. Sest inimene enam ei tea, mis tegema peab. Inimene tahab surfata.

The Ninth Configuration
1980; lavastaja ja stsenarist William Peter Blatty; osades Stacy Keach, Scott Wilson, Jason Miller, Ed Flanders, Neville Brand, Moses Gunn, Robert Loggia, Alejandro Rey, George DiCenzo
10/10

Kui kirjeldada Blatty filmi vaid ühe sõnaga, peab valima sellise, mis mitte ei sulge, vaid avab edaspidiste kirjelduste välja, millelt on võimalik edasi minna ükskõik millistele teistele omadustele - rikas. Nii et järgnev on vaid tõsine kitsendus, mistõttu range soovitus filmi ise kogeda. Meid asetatakse sõjaväe hullumajana kasutatava lossi hoovi, kus tegutseb terve ajalugu; hullumeelsuse juures on vabastav asjaolu, et on võimalik siin-olemisest välja astuda, olla kes iganes, teha mida iganes. Uut psühhiaatrit Vincent Kane'i tervitab esimesena vastutav arst, kes on õigupoolest vaid tegeliku arsti püksid varastanud. Nii peab viimane enamuse filmi ajast tegutsema püksteta (tema autoriteeti kinnitava riietuseta), mis jätab ka tema positsiooni võrreldes teistega ebakindlaks. Sellest esimesest segadusest tehakse selgeks, et mitte midagi ei ole selge. Filmi esimene pool tegeleb loss-hullumaja sisemise elu keerukuse-(tragi)koomilisusega. Kane üritab patsiente aidata nii palju kui suudab, hoiab oma uksed alati kõigile avatud, ükskõik mis juhtub, on ta kindlameelselt hea. Nalja ja headust katkestavad aeg-ajalt peaarsti nutmapuhkemised, kui ta on just Kane'iga vestelnud. Selle kaudu saame teada, et Kane on siin ainuke ravimatu. Kui võimsas baarikaklusestseenis tema eelmine identiteet avaldub, värvub film radikaalselt tumedamaks, pannes mõtlema, miks küll me naersime, miks oli meil nii hea olla, kui tegelikult me jälgime heidikuid, hullunuid, väljaheidetuid, väljanaerduid. Sarnaselt paari postituse tagusele "Bad Lieutenantile" on siingi Kristuse ja religiooni temaatika tugevalt sisse kirjutatud (unenägu kuule maanduvast inimesest, kes kohtab seal ristilöödud Jeesust: viimane on igal pool, kuhu me ka ei vaataks, ja mõistab hukka), nii et lõpp on vältimatu surm, ohverdus (siinkohal küll enesetapp, mis pigem igaveseks hukutab), mis peab kaasinimese päästma.

The Last Man on Earth
1964; lavastaja Sidney Salkow; stsenaristid Richard Matheson, Furio M. Monetti, Ubaldo Ragona; osades Vincent Price, Franca Bettoia, Emma Danieli, Giacomo Rossi-Stuart
6/10

Doktor Robert Morgan tõuseb hommikul vaevaliselt voodist ja kurdab, et jälle üks päev ... jälle tuleb üks päev mööda saata. Ta ei ole aga tavaline mees, vaid viimane inimene maa peal, ja seda juba kolm aastat. Kogu inimkond on nakatunud kohutavasse tundmatusse viirusesse ning moondunud vampiir-zombideks. Nii et Vincent Price'il tuleb näitlemiskoormat samuti üksinda kanda; ta on teadlane, kes meeleheitlikult üritas leida viirusele võimalikku ravi, ta ei uskunud jama vampiiridest, surnust ülestõusnutest, ja nüüd peab ta iga päev neid tapma, tapma, tapma ... Price saab oma ülesandega täitsa hästi hakkama, ta on tõsine, masendunud, lootuse kaotanud, elab nüri rutiini toel, ühesõnaga viimane inimene, kellest inimlikkus hakkab vaikselt kaduma, viimased tilgad inimverd on veel jäänud. Keskkond on samuti täitsa sobiv, tühi, hall, kuid vahel, kui vaja, tuline nagu põrgu, mitte külm, vaid piinavalt palav. Filmi probleem seisneb minu jaoks tegevuses: ma ei jäänud pea kordagi filmi jooksul uskuma, et elavad surnud oleksid Price'i jaoks ohtlikud, nad justkui ei osanud rünnata - liiga laisad ja tegevusetud, hea teadlane võis nad käega lihtsalt eemale pühkida. Lisaks käitusid nad doktori maja ümber kui kamp liiga joobnud huligaane: tule välja, Morgan, lähme jooma-a-a ... Viimased kaks tegurit rikkusid minu jaoks tõeliselt hea filmielamuse, jäi täitsa vaadatav. Kui nüüd sisenevad aga teised inimesed (kes ei ole küll päris, vaid muteerunud), tuleb filmi samuti elu sisse, korraks. Aga siis peab Viimane kaduma. Ja Inimene on Maa pealt haihtunud.

Bad Lieutenant
1992; lavastaja Abel Ferrara; stsenaristid Victor Argo, Paul Calderon, Abel Ferrara, Zoe Lund; osades Harvey Keitel, Victor Argo, Paul Calderon, Leonard L. Thomas, Frankie Thorn, Robin Burrows, Victoria Bastel, Paul Hipp
9/10

Harvey Keiteli mängitud peategelane on nimetatud lihtsalt "The Lieutenant", mis ei avalda midagi tema isiklikust/privaatsest identiteedist, lühidalt, tal ei ole nime, ta ei ole indiviid. Ta on politseiniku (korravalvuri, kaitsja) üldistus, kes imeb endasse kogu ümbritseva "halva", kogu maailmavalu-kogemuse. Sellest "karmist reaalsusest" ei ole pääsu, ometi on tema tööks teisi sellest säästa, muuta nende elu hirmuvabaks. Temal ei olegi õigust sellest piinast vabaneda, ta peab olema valmis kõiki maailma õudusi taluma ja välja kannatama. "Leitnant" ongi kannataja võrdkuju, kes küll erinevalt Lunastajast ei andesta, ei saa lihtsalt pealt vaadata, kuidas ümberkaudne kogukond end hävitab; tema käsutuses ei ole õndsat teadmist/teadmatust, et pattude andestus muudab omapäi jäetud retsid lõpuks ligimesearmastajaiks. Taluvuse suurendamiseks on parimaks vahendiks loomulikult narkootikumid, mille kasutamine filmi alguse kokaiinist areneb lõpuks heroiini süstimiseni. Ta vajub aina sügavamale, film ei anna vähimatki lootust paranemise suunas. Järk-järgult kaotab ta võime suhelda oma lähedastega, suhestuda ümbritsevaga üleüldse. Kui ta asub uurima nunna vägistamise juhtumit, vannub ta süüdlastele kättemaksu ja nõuab nunnalt viimaste nimesid. Nunn on ent juba neile andeks andnud, nagu Jeesuse kummardajale kohane. "Leitnandil", peale vestlust Jeesusega, ei jää samuti muud üle kui tunnistada, et inimesed ei tea, mida nad teevad, et tema ise ei tea, mis ta teeb. Nii et ta andestab, ja ohverdab ennast. "Bad Lieutenant" ei ole aga lugu sellest, kuidas mees, taibates oma tegude kurjust ja võimalikke halbu tagajärgi, avaldab endas pesitseva sisemise headuse ja ohverdab end teiste pattude nimel (ehkki paralleel Jeesusega on loomulikult olemas). See ohverdus ei tähenda kellelegi mitte midagi; tema surma hetkel ei tähendanud ta juba mitte midagi, tema eelnev elu ei tähendanud midagi. Nüüd võib küsida: kas sellised lood peaksid tõendama Jeesuse ohvri vajalikkust? Kes tapab, saab lunastatud mõnekümne palvega? Kes ei taha lunastust, kes soovib midagi enamat, näiteks vähemalt elatavat elu siin ilmas, surevad mõttetult, elavad vägivaldselt, teevad vaid kurja?